Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Juhtusin esmaspäeval lugema ühes ajalehes artiklit lumekoristusest võrdluses meil ja Skandinaavia pealinnades. Tulles hiljuti Riiast, peab nentima et selle kesklinn näeb hulga puhtam ja kenam välja. Eks see rahvusvaheliselt enda naba imetlemine (IT-pioneerindus jms träšš) versus sisemaine pidev vingumine (ise midagi tegemata) ajab südame pahaks. Öäkk!

Meil on iseenesest ilus talveilm, vaheldumisi lühiajaliste suladega. Aga ma ei mäleta, et oleks siin juba aastakümneid jõulukuul suusatada saanud. Nüüd olen seda teinud juba igal kolmel talvekuul. Eelnevatel aastatel on see isegi märtsis ja aprilli alguses võimalik olnud. Rohke lumega käib aga kaasas tüütu tegevus – teede ja tänavate puhastamine. Kuna elana ja töötan Tallinna kesklinnas, on minu nende kahe punkti vaheline transport – jalakäimine. Kanuti aia servas on lahtilükatud sügisene lööktööobjekt – punane rattatee ning peale koristust on lumi selle ümbruses on samuti punakat tooni. Saame kevadel näha, mis sellest bläkist sai ??? Aselinnapea Novikov “lüüakse risti” ja vist õigustatult.

Ühesõnaga – nagu alati, “tuli talv see aasta ootamatult”. Loodeti arvatavasti, et korduvad eelmiste aastate soojad talved ning vähese lumega tegeleb “Emake loodus” ise, Aga võta näpust! Esimese talvelumega võitlus Tallinna kesklinnas kestis nädala. Mäletan detsembrikuist hommikust Endla tänavat…. oli tunne, et oled kusagil maakohas, sest kõnniteel oli vaid üks jalgsi sõtkutud “kurerada”. Ajapikku (ikka päevi ja päevi) saadi asi ka enam-vähem korda.

Tallinna linna suurim probleem lisaks “hilinevale” ja aeglasele lumikoristusele on ka kaaskodanike pohhuism (hea laen vene keelest). Tallinna kesklinna tänavate ääred on täis pargitud sõidukeid, mis takistavad teede lahtilükkamist ning see kõik tekitab vihaleajava olukorra. Mitte harva näed sa, et kaherealisel teel on lumevaba vaid üks (nt Poska tn, Raua tn jne). Samas aga kuuleme vaid “poolenesti õigustatud” sõimu linnavalitsuse aadressil. Linn võiks paigaldada vastavad liiklusmärgid koos lisatahvlitega, mis kohustaksid juhte teatud päevadel ja kellaajal mitte parkima autosid sinna. Lisaks on muidugi kitsaskoht ka kõnniteede puhastamine. Ennast eurooplaseks pidav eestlane ei ole varmas oma majaümbrust koristama, sest ta leiab selle kohustuse linna oma olevat. Aga mujal maailmas hoolitsevad kinnisvaraomanikud selle eest, et nende kinnisvara ümbrus ei pidevalt korras. Meil aga vastupidi ollakse harjunud vist elama “keset laga”. Me pole Põhjamaa, vaid “lähisvälismaa” ühele suurele ja kurjale idanaabrile sh sarnaste kommetega.

Üks fundamentaalsemaid põhjuseid, olen arutledes mõelnud, on ka see, et post-sojetliku omandireformi raames said meil omanikeks madalapalgalised. Nad on võimetud kandma täiendavaid rahalisi kohustusi sh haldama oma kinnisvara (sh ümbrust puhastama). Eks läheb veel paar aastakümmet, kuni ühiskonna see struktuuri osa muutub euroopalikumaks ning omanike hulk tõmbub koomale. Õige peremees hindab puhtust ja korda enda ümber. Kui ei jaksa, siis üüri või kasuta muul viisil!

Kunagi 90-ndatel alustasin noore ja “naiivse” juristina tööd ühes Harju maakonna omavalitsuses ning üks tähelepanuväärsemaid minu “töövõite” oli esimese Eesti omavalitsusena avalikõigusliku reaalkoormatise, mis puudutas heakorda, õigusakti koostamine ja selle vastuvõtmine volikogus. Aga nagu Eestis kombeks, see kahjuks ei rakendunud. Ju vist kardeti oma valijaid – vallasante rahaliselt koormata. Nimetatud reaalkoormatise üldine eesmärk oli järgmine: kui ise ei tahtnud ega saanud heakorrastanud omandi ümbrust, siis pidid maksma vallale, et see ise võtaks selle korda teha.

Nagu näeme pada sõimab katelt…ühed mustad mõlemad. Paraku pole olemas tasuta lõunasid… keegi ju maksab nende eest. Miks peaks mitteomanikud maksma kinni omanike tegematajätmised? Või siis ikkagi kinnisvaramaks (mõistlikus määras muidugi)?

PS! Mööblipoes müüakse muideks ka peegleid…