Ukraina meie kodus

Elame pea kuu juba teises reaalsuses – Venemaa tungis kallale Ukrainale ning tegeleb seal hävingu külvamisega. Eestisse on saabunud tuhandeid sõjapõgenikke. Suurem osa meie ühiskonnast näitas üles empaatiat ukrainlaste suhtes ning see teeb rõõmu, pole me ühtigi sellised “tuimad tšuhnaad”. 🙂

Olin üks väheseid oma tutvusringkonnast, kes julges arvata ja välja öelda, et Huilo ründabki Ukrainat aga, milles ma väga puusse panin, oli ukrainlaste kaitsetahe. Slava Ukraini! Kardsin, et venekeelsed on ka venemeelsed. Eksisin ja mul on hea meel selle üle ja vabandan nende ees. Puutinlik blitzkrieg jäi ära! Tuska võib tekida aga oht, kuulates eksperte, et sissetung võib vinduma jääda survestab Lääs Ukrainat, endale kahjulikke, järelandmisi tegema.

Aga kõige hullem võib toimuda siin samas Eestis. Põgenike arvu suurenedes hakkab õhiskonnas sees käärima. Venemaa majanduslik survestamine ei jäta üsna pea puutumata ka meie majandust ehk ka siis meie rahakotti. Ja siin kätkeb oht. Tarbijaühiskonnas on enamike inimeste väärtushinnangutes leidnud koha mugavus ja turvalisus (Ma mõtlen siinjuures majanduslikku-).

Põgenikega tegelemine neelab rahalisi vahendeid riigieelarvest ning olematu majanduskasvu korral (see tundub olevat ilmselge) peame hakkama raha ümber jagama. Kas meie ühiskond on selleks valmis? Näeme! Aga juba praegu kostub vinguvaid hääli, keda õhutavad üles need samad eilsed “vaksiinivastased”, “lapikmaalased” jms mass inimesi – milleks me peame neid aitama??? Kohalikud venelased enamikus suhtuvad ukrainlastesse negatiivselt… see on fakt, mida võimud tunnistada ei taha. Selle asemel tegeletakse lääneliku võltstolerantsuse ülesnäitamisega. Eestlaste seas on igasuguseid mõttehälvikuid (kohtasin üht sellist oma lähedase sugulase seas kahjuks isegi) hetkel marginaaalne vähemus. Kuid kas söömata jäänud grillvorst või trenni vedamata laps võib meis murda empaatiat?

Tänases rus.Postimehes arvab keegi Igor Kalakauskas, kes peab ennast pedagoogiks ja publitsistiks, et me peaksime siinsetele umbkeelsetele andma tingimusteta kodakondsuse ja lõpetama vene koolide ülemineku eestikeelsele haridusele… Mul on parem idee… kes pole rahul… Чемодан, вокзал, Россия…

Kui Eesti 1990-ndate alguses taasiseseisvus, olid paljud deklaratiivselt nõus “kartulikoori sööma” aga reaalsuses tekkis neil kibestumus. Minu jutt on lühike – igaüks meist peaks ümbervaatama oma tarbimisharjumused (kolme õlle asemel nt 2,99 õlut jooma, 100 g seapeki asemel nt 98 g sööma, 500 kodust eemal olevasse poodi sigarettide järele jala minema jne). Väiksed matemaatilised arvutused ja olemegi võidus ja on mida jagada. Siin on aga ka paradoks – vähem tarbimist toob kaasa maksude vähesema (sh käibemaksu ja aktsiisi) laekumise.

Kui meie ei suuda olla solidaarsed abivajajate (siinjuures pean silmas ukrainlasi) suhtes, miks siis ohu korral peaks teised meid aitama? Need kümned tuhanded eestlased, kel õnnestus siit 1944-ndal pageda, said peavarju majandusraskustes vaevlevas ilmasõjajärgses Lääne ühiskonnas. Selle ühiskonna üks alustalasid on kristlik eetika ja Markuse evangeeliumis kõlab see nõnda: “Armasta oma ligimest nagu iseennast…”.

PS! Samas ma pole ma nii sinisilmne ning arvan, et siiasaabunud põgenike seas on igasuguseid tegelasi – see mass on tavaline läbilõige inimasustusest ümber maailma… Aga vältigem ka siis üldistamisest.