Achtung: punane rist [+]

Proloogina tuleb mulle meelde üks tsiviilasi, kus ma noore juristina 1990-ndatel esindasin tsiviilasjas ühte tuntud rokkmuusikut. Kaasus oli seotud omandireformiga (erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega). Vastaspooleks oli Eesti Punane Rist. Võiks nagu eeldada, et tegemist oleks justkui Ema Teresa taoliste isikutega aga tegelikkuses osaleti inimeste kiusamises. Võistime selle protsessi. Sellest ajast jäi okas kurku. Maine oli rikutud.

Rahvusvaheline Punane Rist on üks rahvusvaheline liikumine ja seda kureeriv organ on ICRC. Rahvusvaheline Punase Risti komitee (ICRC), Šveitsis Genfis asuv Šveitsi kodanikest koosnev komitee , mis juhib rahvusvahelist liikumist ja millel on rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel erikohustused, mis juhinduvad Genfi konventsioonidest[1]. ICRC piirab oma liikmeskonda ainult Šveitsi kodanikega ja erinevalt enamikust valitsusvälistest organisatsioonidest ei ole sellel üksikisikutele avatud ja piiranguteta liikmelisuse poliitikat, kuna komitee valib uued liikmed ise (seda nimetatakse koostööks).

1990-ndatel oli Eesti Punase Risti üks põhieesmärke Punase risti kui sümboli kasutamise monopoliseerimine. Tähelepanelik kodanik peaks mäletama, et kunagi olid apteegid punase risti kujutisega, kuid peale EPR ristiretke muutusid need kas roheliseks või asendusid muu sümboolikaga.

Olen olnud ise keskmisest heldem annetaja ning võimalusel olen annetanud otse. Peaasjalikult olen annetanud puuetega inimeste abiorganisatsioonidele ja abivajajatele. Ukrainat olen toetanud rahaliselt (annetanud otse Ukraina armeele) kui materiaalselt (gaasipõleti, sülearvuti, nutifoniga). Seal kus tuleb mängu mõni suurem bürokraatlik institutsioon (Punane Rist, suurfondid jms), tekitab see minus pisut tõrksust rahakoti avamisel. Eesti Päevalehes ilmus just värske lugu, et raha ei jõua abivajajateni[2].

Punase Risti tegevus II maailmasõjas ning hilisemates konfliktide on olnud küsimärgi all. Ukraina inimeste küüditamistele kaasaaitamine (või sellest osavõtmise kavatsus) on väärt kaassüüdlaseks nimetamist[3]. Õnneks lüüakse sellele häirekella ning siinjuures tuleb välja tuua vaba ajakirjanduse suur roll selles. See sõda Ukrainas on toonud välja paljude ärimeeste, organisatsioonide ja ettevõtete silmakirjalikkuse ja kahepalgelisuse.

Rääkides II maailmasõjast on, paradoksaalsel kombel, olemas ka Punase Haakristi Selts[4] Haakrist (卍wàn ; “lõpmatus”, “kõik”) on hiina ja teistes kultuurides universumi sümbol ehk Jumala ilming ja loovus. Sümboli kasutamine erinevates Aasia kultuurides on iidse päritoluga ja pole  seotud sümboli kasutamine saksa natsionaalsotsialistide (NSDAP) ikonograafia ning organisatsiooniga. See selts on rahvusvaheliselt tunnustamata.

Eesti Punasele Ristile kuulub muideks ka  kaubamärk „Punane Ristik“[5]. Huvitav, kas nad tahavad ka punase ristikulehe kasutamise monopoliseerida. Heategevuse ühildamine äritegevusega pole hea idee.

PS! Käesoleva postituse eesmärgiks pole usaldamatuse õhkkonna loomine aga samas isikute teod annavad alust (objektiivsete) hinnangute andmisele. Samuti ei sea ma kahtluse alla Punase Risti põhieesmärkide teostamisel osutatud abi inimestele. Aitame Ukrainat! Слава Україні!

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Geneva_Conventions

[2] https://epl.delfi.ee/artikkel/96279369/eestlaste-punasele-ristile-annetatud-miljonid-pole-joudnud-ukrainasse-abivajajateni

[3] https://uueduudised.ee/uudis/maailm/hitlerist-putinini-ehk-punase-risti-vana-arm-ei-roosteta/?fbclid=IwAR15xg4alqMzQ4q_Tl6dP6AN_yqy9J6klaj1qyfRWNikUSLxuVWuaVB4REM

[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Red_Swastika_Society

[5] https://andmebaas.epa.ee/avalik/#/trademarks?nr=M202101102&ln=et