Suitsumägede matk. II osa
30.mai hommik Russel Field Trail Shelter´is oli karge – nii umbes 12 kraadi päikesetõusule järgnenud esimestel tundidel. Kardetud karud meieni ei jõudnud. Tegin varahommikul vastava märke ka laagri külalisteraamatusse. Kui ma hommikul alla oja äärde, enne teiste ärkamist, vett pudelitesse läksin koguma, siis oli väike hirm “naha vahel” ja ma jooksin võimalikult kiireti sealt ülesse tagasi.
30.mai on muidugi ka minu sünnipäev. Sõbrad pidasid meeles ning mulle ulalati väikene küpsis, millel ilutses küünal… soovisin oma soovi ja puhkusin küünla ära. Kusagil kella poole kümne aeg asusime ka teele. Vahepeal jõudsid meie laagrisse ka eelneval päeval kohatud inimesed – sealt “ülerahvastatud” laagrikohast. Rääkisime poliitikast – Ukrainast, venelastest… Mõnede teadmised olid pinnapealsed aga hiilgas jälle see eilekohatud sportlik naisterahvas. Kuigi ta tundus olevat demokraatide eletoraadist, meeldis talle ka minu lemmikud – vabariiklastest moderaadid – Mitt Romney ja John McCain (RIP, Ameerika tunneb temast puudust)….
Teine päev kujutas endast esmalt suurt laskumist väga kivisel rajal. Sõber Maksimi põlv “andis endast teada”, ta oli traumeerinud seda möödunudaastasel matkal koos Andreiga. Natuke ennelõunat olime jõudnud Eagle Creek´i äärde ning nüüdsest meie tempo rauges märgatavalt. Selle põhjuseks oli, et pidime üle kahekümne korra ületama seda mägijõge. Selle vool oli tugev ning alguses me võtsimegi jalanõud ära ning ületasime veetõkke paljajalu. Keerukaks tegi selle aga tõik, et pidime leidma õiged kivid millele astuda, et mitte enda püksid märjaks teha – alati see ei õnnestunud aga täitsime “püstitatud ülesande” peaaegu korrektselt. Suvel saab seda jõge ületada ka märjaks saamata – veetase on hulga madalam. Kogu rajal oli kokku vast üle 100 veetõkke, mis enamikus ei nõudnud suurt pingutust.
Varsti hakkas kell juba kuuendat õhtutundi näitama ja me otsustasime edaspidi aja kokkuhoiu mõttes jõge ületada jalanõudes – käimade äravõtmine ja uuesti jalgapanemine võttis meilt väärtuslikke minuteid. Minule see muidugi ei tekitanud probleeme, sest varustusse kuulusid KEEN´i veekindklad matkasandaalid. Mida allapoole seda veerohkemaks jõgi muutus – vett tõid juurde sinna suubuvad ojad. Mul tekkis peas väike arvamus, et viimast korda me ületame jõe üle silla – nii juhtuski… olen hiromant 😊. Muideks vahepeal õnnestus meil ühes kohas ära eksida. Andrei GPS näitas rakenduses asukohta valesti ning olime sunnitud veerand tundi võsatihnikus õiget rajajätku otsima. Esimesse, rajal olnud laagrisse, jõudes otsustasime “nui neljaks” ikkagi järve (tegelikult veehoidla) juurde telgid üles panna.
Kella seitsmeks õhtul jõudsime lõpuks sobivasse laagripaikka Fontana järve äärde – Lost Cove´i telkimisalale. Meid võtsid vastu kummalised hääled, mida pidasime karude häälteks aga mis arvatavasti olid järvekaldal elavate konnade häälitsused. Telgid üleval… asusime õhtustama ja sünnipäevanapsu võtma. Seekord oli joogimenüüs minu poolt kaasatoodud Vana Tallinn segatuna iiri viskiga … jällegi oli koosluv nauditav. Kella kümneks olin mina küps ja läksin “kirstu” meenutavasse telki (Maksim ostis selle USA-st 25 dollari eest) magama… sõbrad uinusid veerand tundi hiljem. Mõtlesin selle peale, et personaalsed õnnesoovid jõid kodumaalt kuulmata…
Maikuu viimase päeva hommik oli soojem kui üleval mägedes. Rutiinselt einestasime, panime telgid kokku ja asusime viimasele kolm tundi kestnud matka grande finale´le… Enne teeleasumist tuli meie juurest läbi paarsada meetrit meist eemal telkinud Ashville´st pärit 60-aastane mees (kohalik). Ta rääkis meile loo eelmisest aastast kui üks karu ründas matkalist (suramates viimase) ning kohalikud rahvuspargi töötajad otsustasid selle maha lasta ning seda põhjusel, et see karu sõi inimliha ja see harjumus võis talle külge jääda… Arvasime, et äkki tegi mees oma jutu huvitavamaks kui mis tegelikkus juhtus. Me naljatlesime selle peale, et oleks pidanud eelmise päeva laagri külalisteraamatusse kirjutama loo, et jõime ja semutsesime külla tulnud karudega hommikuni ning nemad andsid meile kontserdi balalaikat mängides. 😊.
Matkaraja viimases otsas kohtasime kolme rajalt kukkunud autovrakki – tegemist oli tegemist enne-ilmasõjaaegsete sõiduautodega – mis nendega juhtus, jäi saladuseks. Meie versioon tugines “kuiva seaduse” aegsetele viskivedudele ja arveteklaarimistele…Lõunaks olime Fontana Dam´i lähedal hotelli juures. Assa jeerum – kus riided ja keha oli täis puuke – justkui oleksime puugifarmi külastanud!!! Istusime mustadena autosse, lootuses kusagil peatumispaigas duši all käia ning võtsimegi suuna Florida poole. Tee peal otsisime sobivat peatuskohta, sest ühe jutiga sõita olnuks väsitav. Kuigi USA McDonald´si bugerikohad ei kõlba kusagile, on parim kohv just McCafe´s (mul konkreetselt meeldib nende plain cappuccino. Kusagil kelle üheksa ajal õhtul jõudsime väljavalitud Georgia St.Simon´si [1]saarel olevasse hotelli… Saar on suurim nn barjäärisaarestikus (Golden Isles), Glynni soostike vahel, mille tegi kuulsaks poeet Sidney Lanier. Käänulisi saare tänavaid ääristavad samblaga kaetud tammed, luues täiusliku pildi, mis on Faulkneri muinasjutu vääriline[2]. Peale matkahigi mahapesemist, istusime hotelli aeda ja nautisime külma õlut soojas troopilises Georgia õhtus. Kahju, et selle paiga külastus jäi üürikeseks. PS! Hotelli basseinis hullasid üle kohaliku politseiniku naine ja ta lapsed – kui mees õhtul vormis talle järele tuli, korraldas viimane vastiku tseeni, et naine jäi hiljapeale??? … vastik mundris püstoliga matšo ja veel teiste ees 😦 .
Hommikul vara asusime teele – teepeal kinnitasime keha heade burgeritega – Wendy´s. Muideks paksuks ei tee burger vaid nende piiramatu pugimine koos magusjookidega (koola, igat masti imalad kokteilid jne). Minu esikolmik USA-s on nende osas: 1. Shake Shack 2.Burgerfi 3.Wendy´s ning seda järelproovitule tuginedes. Järgmise päeva lõunapaiku olime juba Miamis. Lahe ja kordumatu matk oli. Järgmisel korral otsustasime korraldada matka kolmeöise telkimisega. Mul endal on üks plaan augustis minna ühte Eestile lähemasse kohta, koos hea seltskonnaga…. loodan, et see saab toimuma.
veerg ||| blogi 