Agitpropa uus tulemine

Agitpropa uus tulemine

Ühesõnaga hagige ühiskond loob haigeid teoseid.

Agitprop; [vene keelest: агитпроп , tr. Agitpróp , agitatsija portmanteau , “agitatsioon” ja “propaganda”) viitab ideede tahtlikule ja jõulisele levitamisele. Mõiste pärineb Nõukogude Venemaalt , kus see viitas popkultuurile, nagu kirjandus, näidendid, brošüürid, filmid ja muud kunstivormid, millel oli selgesõnaline poliitiline sõnum kommunismi kasuks .[1]

© Tundmatu autor. 2022.

Uuestiavastatud vana ehk siis agitpropa renessanss ning seda putinistliku-šovinistlikku režiimi teenistuses. Kitšilik taies, mis on täis väljamõeldisi oma haige eesmärgi väljendamiseks. See meem tädikesest punalipuga Ukrainas toitis režiimimeelseid Venemaal looma haiget kuvandit. Vaadake kuidas on pildil kuvatud Hollywoodi filmitegelasi… Soovitan kuulata selle memme hilisemat juttu, mis tegelikult tema ümber toimus (toimub)[2]


[1]https://en.wikipedia.org/wiki/Agitprop

[2]https://www.youtube.com/watch?v=51eJxqjox-E


Kõlvarti meeleruum

Kõlvarti meeleruum

Homo sovieticus ehk siis nõukogude inimene assotsieerub meile eelkõige venekeelsuse ja -meelsusena. Need jällegi on väga tinglikud mõisted. Eestikeelne Wikipeedia (nii nagu ta on) räägib pigem sellele inimtüübile omastest käitumismustritest[1]. Nn nõukogude kultuuri osa oli vene keeleruum, koos sinna juurdekäivaga (sh “suure vennasrahvast” ja “sõprusest” rääkimine). Mina nimetaks pigem seda meeleruumiks.

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti seisukohavõtud 9.mai „pidustustest“ tekitasid suurt vastukaja Eesti ajakirjanduses[2]. Ma ei hakkaks pikalt siin peatuma selle päeva tähendusest, sest minu seisukoht ühtib enamuse seisukohaga. See nn „Surematu polgu“  etteaste meenutab natsisabatit. Sõjaohvrite mälestaamine on iseenesest normaalne nähtud, propagandapalagan mitte. Lahkaks pisut linnapea isikut.

Mihhail Kõlvart sündis 1977.a. tollaaegses Kasahhi NSV-s. Tema ema oli korealane ja isa on eestlane. Tema ema vanemad küüditati Kaug-Idast Kasahstani[3]. Sama saatust jagas tema Eestist pärit isa. Korealaste saatus oli kurb, nii nagu miljonitel inimestel NLiidus. Kõlvarti noorus möödus venekeelses keskkonnas okupeeritud Eestis. Korea keelt ta ei räägi ja eesti keele teadmised olid tal jupp aega kesised. Kodune keel oli vene keel. Viimane jääb mulle arusaamatuks (?) Laps pandi vene kooli ning seal kujunes ka varakult tema maailmapilt. Kuigi tema sõnavõtud on ajas muutunud eestisõbralikumaks, muretseb ta väga oma elektoraadi pärast. Viimane on aga väga  Eesti-vastane (Lasnamäe valimisringkond), neile omase kombestiku ning suure mõjutatusega idanaabri riigimeediast (imperialistliku propaganda “solgitorust”). Mihhail Kõlvart räägib venelastele üht ja eestlastele teist juttu. Kust on pärit tema skisma? Missugused algpõhjused on selliste inimeste maailmapildi kujundamisele? Üks võtmetest on NLiidus läbiviidud väikerahvaste venestamine. NB! Russofoobi silti palun mulle mitte juurde kleepida, sest mul on venelastest sõpru. Aga vene šovinismi ma ei salli.

Hea näide venestamisest on Kasahstanis toimunu. Kasahhi NSV  oli omal ajal Valgevene NSV ja Ukraina NSV järel kõige venestunum. Nimetatud protsess toimus süstemaatiliselt. Kaeme statistikat!

Kasahhi NSV venestamise peamine põhjus on seotud rahvusliku koosseisu muutumisega, mille tulemuseks oli põlisrahvastiku osakaalu järsk vähenemine, mida mõjutasid järgmised tegurid:

– põlisrahvastiku kaotus Kasahstani näljahäda ajal 1930. aastate alguses (üle 1 miljoni inimese);

– 20. ja 30. aastatel vallandunud talupoegade ümberasustamine slaavi liiduvabariikidest (umbes 250 000 inimest);

– sisserändajate saabumine teistest vabariikidest Kasahhi NSV industrialiseerimise ajal , mis algas 30. aastatel;

– muude rahvuste küüditamine Kasahhi NSV-sse aastatel 1937–1949 (umbes 1 miljon inimest);

– Stalini repressioonide alla sattunud kodanike ümberasustamine Kasahhi NSV-sse ajavahemikul 20. aastate lõpust kuni 50. aastate alguseni (üle 5 miljoni inimese);

– sisserändajate saabumine teistest „liiduvabariikidest“ Kasahstani NSV uudismaade arendamise käigus, mis algas 1954. aastal (640 000 inimest saabus alles esimesel etapil 1954-1956).

Eesti venekeelsed inimesed võivad leida, et ukrainlastele pakutakse isegi suuremaid soodustusi kui kohalikele ning see võib põhjustada rahulolematust.

Mihhail Kõlvart

Kasahstani venestamine tõi kaasa kasahhi-vene kakskeelsuse massilise leviku, kuid vastupidine vene-kasahhi kakskeelsus praktiliselt puudus. “Prestiižne” vene keel nõukogude ajal sai nn sotsiaalse mobiilsuse ja tööalase karjääri tagatiseks. 1920.–1930. aastatel oli vene keelt kõnelevate kasahhide arv tühine. 1970. aastaks valdas vene keelt 42% kasahhidest, samal ajal kui kirgiiside seas oli see näitaja 19% ning usbekkide, tadžikkide ja türkmeenide seas oli veelgi madalam – 15%. 1989. aastaks rääkis vene keelt 63% kasahhidest. 30% nn linnakasahhidest ei osanud oma emakeelt ja rääkisid ainult vene keelt.

1959. aastal moodustasid kasahhid umbes 30% vabariigi kogurahvastikust, 1962. aastaks langes kasahhide osakaal 28,9%-ni (slaavi rahvaid oli kokku 57%). Just sel ajal saavutas riigi elanikkonna assimilatsioonipoliitika haripunkti. Slaavi rahvaste (peamiselt venelaste) ümberasustamise tulemusena olid kasahhid kuni 1996. aastani vabariigis rahvusvähemus (Kasahhi NSV oli ainus NSV Liidu liiduvabariik, mille „titulaarrahvas“ sai vähemusrahvuseks, sai vene keel enamuse elanikkonna keeleks ja nende teadmised on muutunud vajadusest jäigalt tingituks. Venelaste ümberasustamist rahvusvabariikidesse nimetatakse koloniseerimiseks.

Ühe inimese surm võib olla tragöödia, kuid miljoni inimese surm on puhas statistika.

Josif Stalin

Peaaegu kogu Kasahhi NSV kõrgharidus venestati, see mõjutas ka olulist osa alg- ja keskharidust. 13. märtsil 1938.a. anti välja määrus “Vene keele kohustuslikust õppest rahvusvabariikide ja piirkondade koolides” ning 1979. aastal muutus vene keele õpe koolieelsetes lasteasutustes kohustuslikuks. 1955. aastal kaotati kasahhi keele õpetamine riigi vene õppekeelega koolides (Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu määrus 4. juunist 1955 “Kasahhi keele kohustuslikust õppest vabastamise kohta vene koolides”).

1957. aastal võttis Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu vastu resolutsiooni “Kohustusliku emakeeleõppe kohta kasahhi õpilastele, kes õpivad koolides, kus õppetöö toimub vene keeles”. Määruse kohaselt tuli kasahhi keelt õppida klassirühmades, kui igas klassis oli vähemalt 10 kasahhi keelt õppivat õpilast (juhul, kui klassis oli selliseid õpilasi alla 10, oli vajalik luua õpilaste rühmad 2-4 ja eraldi 5-7 klassi õpilaste arv igas rühmas on vähemalt 10 inimest). Mõnes koolis tollal aga praktiliselt puudusidki kasahhi keele tunnid.

Aastatel 1959-1960 oli Kasahhi NSV-s 3 123 kasahhi kooli 192 274 õpilasega, 826 103 õpilast õppis aga 4 199 vene koolis. Veel 374 998 õpilast õppis 1 518 segakeelses koolis (usbeki-, uiguuri- ja tadžikikeelsete koolide arv oli tühine). Kui 1958. aastal oli kasahhikeelsete laste osakaal 75%, siis 1991. aastaks oli see näitaja langenud 34,4%-ni. Märkimisväärne osa kasahhikeelsetest koolidest asus maapiirkondades ja linnades kasahhikeelne õpe praktiliselt puudus. Sellest annab tunnistust fakt, et kuni 1980. aastate lõpuni oli vabariigi pealinnas Almatõs ainult üks kasahhikeelne kool – kool nr 12.

Perioodil (1950-1970) vähenes kasahhi koolide arv 3 891-lt 2 577-le, samas kasvas vene õppekeelega vene koolide arv 1 500 võrra. 1989/90. Kasahhi NSV-s õppis 67% õpilastest vene ja 32% kasahhi keeles.[4]

Ei mingeid korea koole, kuigi neid küüditati Kaug-Idast sinna omal ajal ca 180 000[5] . Olen olnud ühel sünnipäeval vene inimeste juures Eestis, kus viibis ka üks selline korealane. Sarnane saatus tabas ka tema vanemaid, nagu Kõlvarti ema omi aga see kuidas ta seda rääkis… See oli vene propaganda poolt ajupestud inimese musternäidis: „Stalin päästis meid jaapanlaste käest“ ehk siin „Kannatus on õnnistus“. Sama kordub Kõlvarti poolt “vabastajate” õnnitlemises…

Kõik eelpoolkirjutatud on „millipromill“ kogu sellest venestamise loost, mis algas tsaariajast ning kestab siiani. Nüüd kahjuks veelgi hullemas vormis Ukrainas. Sealt tulnud pagulaste osas on Mihhail Kõlvart edastanud Eesti avalikkusele venelaste seas levinud ukrainafoobset narratiivi[6]. Püüdsin siin lahata tema mentaalsuse põhjuseid (üks osa paljudest) ning loodan, et saite targemaks. Muidugi selle mentaalsuse on saanud ta oma vanematelt ja vanemad pärisid selle just sellest NSVL-s valitsenud venestamispoliitikast, mis sünnitas tegelikkusele mittevastavaid “ajaloomüüte”… PS! ka mina sain, kuigi teadsin paljut siinkirjutatut varem.


[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Homo_sovieticus

[2] https://www.postimees.ee/7513713/kolvarti-tolgendus-9-maist-tekitab-paljudel-kusimusi

[3] https://elu24.postimees.ee/4279079/kas-teadsid-kes-on-suurima-haaltesaagi-saanud-mihhail-kolvart-juurtelt

[4]https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_(%D0%BF%D0%BE%D0%BB%D0%B8%D1%82%D0%B8%D0%BA%D0%B0)#%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_%D0%9A%D0%B0%D0%B7%D0%B0%D1%85%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D0%B0

[5] https://www.thestoryinstitute.com/the-koreans-of-kazakhstan

[6] https://www.err.ee/1608541252/kolvart-sojapogenike-soosimine-voib-tuua-venelaste-pahameele-ja-pinged

Achtung: punane rist [+]

Achtung: punane rist [+]

Proloogina tuleb mulle meelde üks tsiviilasi, kus ma noore juristina 1990-ndatel esindasin tsiviilasjas ühte tuntud rokkmuusikut. Kaasus oli seotud omandireformiga (erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega). Vastaspooleks oli Eesti Punane Rist. Võiks nagu eeldada, et tegemist oleks justkui Ema Teresa taoliste isikutega aga tegelikkuses osaleti inimeste kiusamises. Võistime selle protsessi. Sellest ajast jäi okas kurku. Maine oli rikutud.

Rahvusvaheline Punane Rist on üks rahvusvaheline liikumine ja seda kureeriv organ on ICRC. Rahvusvaheline Punase Risti komitee (ICRC), Šveitsis Genfis asuv Šveitsi kodanikest koosnev komitee , mis juhib rahvusvahelist liikumist ja millel on rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel erikohustused, mis juhinduvad Genfi konventsioonidest[1]. ICRC piirab oma liikmeskonda ainult Šveitsi kodanikega ja erinevalt enamikust valitsusvälistest organisatsioonidest ei ole sellel üksikisikutele avatud ja piiranguteta liikmelisuse poliitikat, kuna komitee valib uued liikmed ise (seda nimetatakse koostööks).

1990-ndatel oli Eesti Punase Risti üks põhieesmärke Punase risti kui sümboli kasutamise monopoliseerimine. Tähelepanelik kodanik peaks mäletama, et kunagi olid apteegid punase risti kujutisega, kuid peale EPR ristiretke muutusid need kas roheliseks või asendusid muu sümboolikaga.

Olen olnud ise keskmisest heldem annetaja ning võimalusel olen annetanud otse. Peaasjalikult olen annetanud puuetega inimeste abiorganisatsioonidele ja abivajajatele. Ukrainat olen toetanud rahaliselt (annetanud otse Ukraina armeele) kui materiaalselt (gaasipõleti, sülearvuti, nutifoniga). Seal kus tuleb mängu mõni suurem bürokraatlik institutsioon (Punane Rist, suurfondid jms), tekitab see minus pisut tõrksust rahakoti avamisel. Eesti Päevalehes ilmus just värske lugu, et raha ei jõua abivajajateni[2].

Punase Risti tegevus II maailmasõjas ning hilisemates konfliktide on olnud küsimärgi all. Ukraina inimeste küüditamistele kaasaaitamine (või sellest osavõtmise kavatsus) on väärt kaassüüdlaseks nimetamist[3]. Õnneks lüüakse sellele häirekella ning siinjuures tuleb välja tuua vaba ajakirjanduse suur roll selles. See sõda Ukrainas on toonud välja paljude ärimeeste, organisatsioonide ja ettevõtete silmakirjalikkuse ja kahepalgelisuse.

Rääkides II maailmasõjast on, paradoksaalsel kombel, olemas ka Punase Haakristi Selts[4] Haakrist (卍wàn ; “lõpmatus”, “kõik”) on hiina ja teistes kultuurides universumi sümbol ehk Jumala ilming ja loovus. Sümboli kasutamine erinevates Aasia kultuurides on iidse päritoluga ja pole  seotud sümboli kasutamine saksa natsionaalsotsialistide (NSDAP) ikonograafia ning organisatsiooniga. See selts on rahvusvaheliselt tunnustamata.

Eesti Punasele Ristile kuulub muideks ka  kaubamärk „Punane Ristik“[5]. Huvitav, kas nad tahavad ka punase ristikulehe kasutamise monopoliseerida. Heategevuse ühildamine äritegevusega pole hea idee.

PS! Käesoleva postituse eesmärgiks pole usaldamatuse õhkkonna loomine aga samas isikute teod annavad alust (objektiivsete) hinnangute andmisele. Samuti ei sea ma kahtluse alla Punase Risti põhieesmärkide teostamisel osutatud abi inimestele. Aitame Ukrainat! Слава Україні!


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Geneva_Conventions

[2] https://epl.delfi.ee/artikkel/96279369/eestlaste-punasele-ristile-annetatud-miljonid-pole-joudnud-ukrainasse-abivajajateni

[3] https://uueduudised.ee/uudis/maailm/hitlerist-putinini-ehk-punase-risti-vana-arm-ei-roosteta/?fbclid=IwAR15xg4alqMzQ4q_Tl6dP6AN_yqy9J6klaj1qyfRWNikUSLxuVWuaVB4REM

[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Red_Swastika_Society

[5] https://andmebaas.epa.ee/avalik/#/trademarks?nr=M202101102&ln=et

Ukraina meie kodus.

Ukraina meie kodus

Elame pea kuu juba teises reaalsuses – Venemaa tungis kallale Ukrainale ning tegeleb seal hävingu külvamisega. Eestisse on saabunud tuhandeid sõjapõgenikke. Suurem osa meie ühiskonnast näitas üles empaatiat ukrainlaste suhtes ning see teeb rõõmu, pole me ühtigi sellised “tuimad tšuhnaad”. 🙂

Olin üks väheseid oma tutvusringkonnast, kes julges arvata ja välja öelda, et Huilo ründabki Ukrainat aga, milles ma väga puusse panin, oli ukrainlaste kaitsetahe. Slava Ukraini! Kardsin, et venekeelsed on ka venemeelsed. Eksisin ja mul on hea meel selle üle ja vabandan nende ees. Puutinlik blitzkrieg jäi ära! Tuska võib tekida aga oht, kuulates eksperte, et sissetung võib vinduma jääda survestab Lääs Ukrainat, endale kahjulikke, järelandmisi tegema.

Aga kõige hullem võib toimuda siin samas Eestis. Põgenike arvu suurenedes hakkab õhiskonnas sees käärima. Venemaa majanduslik survestamine ei jäta üsna pea puutumata ka meie majandust ehk ka siis meie rahakotti. Ja siin kätkeb oht. Tarbijaühiskonnas on enamike inimeste väärtushinnangutes leidnud koha mugavus ja turvalisus (Ma mõtlen siinjuures majanduslikku-).

Põgenikega tegelemine neelab rahalisi vahendeid riigieelarvest ning olematu majanduskasvu korral (see tundub olevat ilmselge) peame hakkama raha ümber jagama. Kas meie ühiskond on selleks valmis? Näeme! Aga juba praegu kostub vinguvaid hääli, keda õhutavad üles need samad eilsed “vaksiinivastased”, “lapikmaalased” jms mass inimesi – milleks me peame neid aitama??? Kohalikud venelased enamikus suhtuvad ukrainlastesse negatiivselt… see on fakt, mida võimud tunnistada ei taha. Selle asemel tegeletakse lääneliku võltstolerantsuse ülesnäitamisega. Eestlaste seas on igasuguseid mõttehälvikuid (kohtasin üht sellist oma lähedase sugulase seas kahjuks isegi) hetkel marginaaalne vähemus. Kuid kas söömata jäänud grillvorst või trenni vedamata laps võib meis murda empaatiat?

Tänases rus.Postimehes arvab keegi Igor Kalakauskas, kes peab ennast pedagoogiks ja publitsistiks, et me peaksime siinsetele umbkeelsetele andma tingimusteta kodakondsuse ja lõpetama vene koolide ülemineku eestikeelsele haridusele… Mul on parem idee… kes pole rahul… Чемодан, вокзал, Россия

Kui Eesti 1990-ndate alguses taasiseseisvus, olid paljud deklaratiivselt nõus “kartulikoori sööma” aga reaalsuses tekkis neil kibestumus. Minu jutt on lühike – igaüks meist peaks ümbervaatama oma tarbimisharjumused (kolme õlle asemel nt 2,99 õlut jooma, 100 g seapeki asemel nt 98 g sööma, 500 kodust eemal olevasse poodi sigarettide järele jala minema jne). Väiksed matemaatilised arvutused ja olemegi võidus ja on mida jagada. Siin on aga ka paradoks – vähem tarbimist toob kaasa maksude vähesema (sh käibemaksu ja aktsiisi) laekumise.

Kui meie ei suuda olla solidaarsed abivajajate (siinjuures pean silmas ukrainlasi) suhtes, miks siis ohu korral peaks teised meid aitama? Need kümned tuhanded eestlased, kel õnnestus siit 1944-ndal pageda, said peavarju majandusraskustes vaevlevas ilmasõjajärgses Lääne ühiskonnas. Selle ühiskonna üks alustalasid on kristlik eetika ja Markuse evangeeliumis kõlab see nõnda: “Armasta oma ligimest nagu iseennast…”.

PS! Samas ma pole ma nii sinisilmne ning arvan, et siiasaabunud põgenike seas on igasuguseid tegelasi – see mass on tavaline läbilõige inimasustusest ümber maailma… Aga vältigem ka siis üldistamisest.

Ukraina. Infosõda vs denatsifitseerimine

Ukraina. Infosõda vs denatsifitseerimine.

Eile (08.märtsil 2022) Riiast koju tulles jõudis sõda kaudselt otsepildis ka minuni. Lux Expressi bussis olid Ukraina pagulased ja tugevdatud oli ka piirikontrolli ning igapäevased sõjamõtted asendusid ka mõneti ka “otsepildiga”.

Minu igahommikune ärataja on olnud alati Vikerraadio ning täna juhtusin peale kaheksat kuulama ka Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osakonna nõunik Priit Talve juttu infosõjast (see on järelkuulatav nende kodulehel)… Natukese naiivne oli see jutt… nii riigiametnikel Eestis kui ka Läänes ja juba alates 2008.a. Georgiale kallaletungist Venemaa poolt. Muidugi üks aspekt selle juures on tähtis – ühise rindena saavutatakse rohkem edu. Euroopa peaks näiteks kaasa minema USA gaasi ja naftaembargoga – meil kõigil tuleks püksikummi koomale tõmmata. Siinkirjutaja kannatab samuti tulude kokkukuivamisega – mul oli/on märkimisväärne Vene klientuur…

Jutu põhirõhk oli siinse venemeelse- ja keelse elanikkonna inforuumi kujundamisest. Teate, see ETV+ programm on hale raha ahjus põletamine. Tehke võimas telekanal neile koos lätlaste ja leedulastega ja samas nende riikide alatooniga, kus nad elavad. Viimaste päevade kogemus näitab, et rõhuv enamus Eesti muukeelsetest on sisuliselt meie riigi ja lääne ühiskonna vastased. Mina ei usu rahapõletamisse haleda “integratsioonijutuga” senipeetud infosõjas, eriti Eestis. Intervjuus kõlanud väide, et pigem on Kremli-meelsed vanemad inimesed, kui nooremad, ei vasta tõele…neid on rõhuvas enamuses kõikide seas. Teadsin ühte oma kodulinna vene koori juhti Polinari Sõtševskit (venestunud poolakas), kes ütles kunagi mulle, et eestlastel on omane suur naiivsus, sest nad arvavad eestikeelsusus ja -meelsus on sünonüümid… Polinari rääkis ise puhast eesti keelt :).

Ühte asja tundub, tundub mulle, teevad Lääneriigid praegu valesti. Edumeelsemaid ja targemaid venelasi tuleb aidata. Kuigi selekteerimine nende seas on keerukas, ei tohiks me samade väärtushinnangutega inimesi uppuda lasta. Mõelgem sellele,, et kuidas seda paremini teha.

© Hardi Reiter. Vabaduse väljakul Ukraina toetusmeeleavaldusel osalenud vene rahvusest protestijad. 26.02.2022. Tallinn. Sony Xperia 1 III.

Peale II maailmasõja lõppu viidi Saksamaal läbi denatsifitseerimine ning see toimis… See häving, mida natsionaalsotsialistid külvasid rahva sekka, sai enamikus välja juuritud ning tänapäeva sakslane on nagu iga teine eurooplane. Vene ühiskonnas aga valitseb totaalne fašism, ksenofoobia ja rumal “erilise ja kõrgelseisvama vene tsivilisatsiooni” kuvandi loomine… Kas pole sarnane Natsi-Saksamaaga… Paradoksina kõlab Vene ametivõimude algne jutt Ukraina-invasiooni põhjendamisel “demilitariseerimisest” ja denatsifitseerimisest” siinkohal irooniana. Nende kujutelm natsismist piirdub peaasjalikult Saksa mundrifetišes, mitte aga väärtushinnangute analüüsil.

Me ei tohiks piirduda vaid informatsiooniväljal võitlemisele, vaid lõpp-eesmärk peaks siiski olema selle ühiskonna, kes meist ida pool eksisteerib, “vaimne tervendamine” st denatsifitseerimine. Mul on vene sõpru ja tuttavaid ning nende maailmavaade ei erine minu omast… Asi on ikka selle ühiskonna common fashion mentaalsusest, mitte üksikindiviidis. 1990-ndatel kahjuks dekoloniseerimist ei teostatud, tänu Lääne liidrite “Jeltsini-usule” ning selle tegematajätmise vilju nopime siiani… Vaenlaste väljasaatmine tundus neile euroopalikult ebahumaanse teona…???

See Putini kokkukeeratud häving ei peaks lõppema temaga taasleppimises, vaid kogu selle hävingu põhjuste väljajuurimisega. Et seda ei korduks kunagi enam. Nii nagu on meie seas paljusid, kes peeglisse ei vaata ja tegelevad “enesehävitamisega”, peame vist meie neid idanaabreid aitama… Esmalt peatama “hüdrapealise sõjamasina” ja siis võtma ette “umbrohutõrje”…

PS! Nii õudne oli kuulata nädalavahetusel Vene ortodoksi kiriku pea – Patriarh Kirilli kommentaare sõja õigustamisel. Haigemat sõnavõttu annaks otsida… tsitaat: “Venemaa alustas sõda Ukrainas, et Donbassis ei toimuks geiparaade…”. Olen esitanud retoorilise küsimuse läbi sotsiaalmeedia Anne Veskile – mis on tema arvamus vene ühiskonnas toimuvast? Aga tundub, et non olet.

Rm 12:21 Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! Hea oleks see, et me laseks neil ise ümber kasvada läbi denatsifitseerimise. Aga enne plats puhtaks Ukrainas! Slava Ukraini!

Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Juhtusin esmaspäeval lugema ühes ajalehes artiklit lumekoristusest võrdluses meil ja Skandinaavia pealinnades. Tulles hiljuti Riiast, peab nentima et selle kesklinn näeb hulga puhtam ja kenam välja. Eks see rahvusvaheliselt enda naba imetlemine (IT-pioneerindus jms träšš) versus sisemaine pidev vingumine (ise midagi tegemata) ajab südame pahaks. Öäkk!

Meil on iseenesest ilus talveilm, vaheldumisi lühiajaliste suladega. Aga ma ei mäleta, et oleks siin juba aastakümneid jõulukuul suusatada saanud. Nüüd olen seda teinud juba igal kolmel talvekuul. Eelnevatel aastatel on see isegi märtsis ja aprilli alguses võimalik olnud. Rohke lumega käib aga kaasas tüütu tegevus – teede ja tänavate puhastamine. Kuna elana ja töötan Tallinna kesklinnas, on minu nende kahe punkti vaheline transport – jalakäimine. Kanuti aia servas on lahtilükatud sügisene lööktööobjekt – punane rattatee ning peale koristust on lumi selle ümbruses on samuti punakat tooni. Saame kevadel näha, mis sellest bläkist sai ??? Aselinnapea Novikov “lüüakse risti” ja vist õigustatult.

Ühesõnaga – nagu alati, “tuli talv see aasta ootamatult”. Loodeti arvatavasti, et korduvad eelmiste aastate soojad talved ning vähese lumega tegeleb “Emake loodus” ise, Aga võta näpust! Esimese talvelumega võitlus Tallinna kesklinnas kestis nädala. Mäletan detsembrikuist hommikust Endla tänavat…. oli tunne, et oled kusagil maakohas, sest kõnniteel oli vaid üks jalgsi sõtkutud “kurerada”. Ajapikku (ikka päevi ja päevi) saadi asi ka enam-vähem korda.

Tallinna linna suurim probleem lisaks “hilinevale” ja aeglasele lumikoristusele on ka kaaskodanike pohhuism (hea laen vene keelest). Tallinna kesklinna tänavate ääred on täis pargitud sõidukeid, mis takistavad teede lahtilükkamist ning see kõik tekitab vihaleajava olukorra. Mitte harva näed sa, et kaherealisel teel on lumevaba vaid üks (nt Poska tn, Raua tn jne). Samas aga kuuleme vaid “poolenesti õigustatud” sõimu linnavalitsuse aadressil. Linn võiks paigaldada vastavad liiklusmärgid koos lisatahvlitega, mis kohustaksid juhte teatud päevadel ja kellaajal mitte parkima autosid sinna. Lisaks on muidugi kitsaskoht ka kõnniteede puhastamine. Ennast eurooplaseks pidav eestlane ei ole varmas oma majaümbrust koristama, sest ta leiab selle kohustuse linna oma olevat. Aga mujal maailmas hoolitsevad kinnisvaraomanikud selle eest, et nende kinnisvara ümbrus ei pidevalt korras. Meil aga vastupidi ollakse harjunud vist elama “keset laga”. Me pole Põhjamaa, vaid “lähisvälismaa” ühele suurele ja kurjale idanaabrile sh sarnaste kommetega.

Üks fundamentaalsemaid põhjuseid, olen arutledes mõelnud, on ka see, et post-sojetliku omandireformi raames said meil omanikeks madalapalgalised. Nad on võimetud kandma täiendavaid rahalisi kohustusi sh haldama oma kinnisvara (sh ümbrust puhastama). Eks läheb veel paar aastakümmet, kuni ühiskonna see struktuuri osa muutub euroopalikumaks ning omanike hulk tõmbub koomale. Õige peremees hindab puhtust ja korda enda ümber. Kui ei jaksa, siis üüri või kasuta muul viisil!

Kunagi 90-ndatel alustasin noore ja “naiivse” juristina tööd ühes Harju maakonna omavalitsuses ning üks tähelepanuväärsemaid minu “töövõite” oli esimese Eesti omavalitsusena avalikõigusliku reaalkoormatise, mis puudutas heakorda, õigusakti koostamine ja selle vastuvõtmine volikogus. Aga nagu Eestis kombeks, see kahjuks ei rakendunud. Ju vist kardeti oma valijaid – vallasante rahaliselt koormata. Nimetatud reaalkoormatise üldine eesmärk oli järgmine: kui ise ei tahtnud ega saanud heakorrastanud omandi ümbrust, siis pidid maksma vallale, et see ise võtaks selle korda teha.

Nagu näeme pada sõimab katelt…ühed mustad mõlemad. Paraku pole olemas tasuta lõunasid… keegi ju maksab nende eest. Miks peaks mitteomanikud maksma kinni omanike tegematajätmised? Või siis ikkagi kinnisvaramaks (mõistlikus määras muidugi)?

PS! Mööblipoes müüakse muideks ka peegleid…

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

10.jaanuaril sai mu parim sõber 40.aastaseks. Ta otsustas tähistada oma sünnipäeva jalgsimatkaga Palm Beachilt müüda mere äärset piirkonda, kuni jaks otsa lõpeb… Jaksu jätkus aga piirdusime vaid ühe maakonnaga. Meiega lõi käe Andrey, valgevenelane Boca Ratonist. Ta on „lahe säga“. Sõitsime hommikul Uber´iga Hollywoodi raudteejaama (Browardi maakond) ning potsatasime rongiistmetel. Andrey liitus meiega Boca Ratonist ning väljusime West Palm Beachi jaamas. Ilmateade lubas räiget vihma… Viimase asemel silleras meile päev läbi soe päike.

© Hardi Reiter. Palm Beach´i äritänav – Royal Palm Way. iPhone 12 Pro.

Hommikuses niiskes kliimas liikusime miilijagu käies rannikuäärsesse Palm Beach´i – ilusasse asiste inimeste naabruskonda. Minule, nii nagu paljudele ameeriklastele assotsieerub see kohe Mar-A-Lago[1] ja Donald Trumbiga (NB! käänan ta nime eestipäraselt). Kunagi 2016.aastal kui ta presidendiks valiti, olin ma ka USA-s (kõigepealt „sotsialistikul“ Läänerannikul ja pärast seda tegime automatka Floridast Pennsylvaniasse) ning olid omad mälestused valimisjärgsest õhustikust. Enne matka kinnitasime keha ameerikapärases Surf Dineris. Toit oli suurepärane (muna benediktiini moodi). Palm Beach´il elab alaliselt kuni 9000 inimest, talveperioodil tõuseb see 25 000 inimeseni (troopiliselt soe Florida põhjapoolkera talv.).

Matka peamiseks vaatamisväärsusteks oli kavandatud arhitektuur. Väga palju on siin säilinud eelmise sajandi kahekümnendate- kolmekümnendate art deco´st otsesest või siis selle sugemetega arhitektuuri. Oma reisi jooksul kasutasin tihti liikumiseks rongi ning panin tähele, et nt TriRail´i liini jaamahooned sarnanesid teineteisele… Tagasi Eestisse jõudes lugesin sellest kõigest juurde ning sain teada, et nende autoriks on Gustav Maass[2]. Kirjapilt on õige ja kirjutatud vigadeta. 😊 . Maass oli pärit New Orleans´ist saksa emigrantide perest. Mingi aeg kolis ta West Palm Beachi ning on projekteerinud seal mitmeid kuulsaid arhitektuurimälestiste nimekirja kantud hooneid. Veel tuleks mainida kuulsatest arhitektidest Marion Sims Wieth´i[3], kes Mar-a-Lago ja Honolulus (Havail) Shangri La muuseumi arhitekt.

Loodusgeograafiliselt on Florida lõunaosa huvitav kooslus. Tiheda inimasustusega idarannik (Miami linnastu) asub suure temast läänes laiuva märgala – Everglades´i ja Atlandi ookeani ranniku vahel ning sinna jäävad ka endised mageveejärved (laguunid) mis on omavahel ja ookeaniga ühendatud kunstlike veeteedega (kanalid, tehisjärved jms). Paljud linnad nii nt ka Palm Beach ja Sunny Isles Beach asuvad kunstlikel saartel. Oma matka kestel ületasime mitmeid sildu. Meie matkatee kulges mööda Lake Worthi laguuni. Kaatrid on siin paljude jõukamate inimeste majapidamises tähtsal kohal – paljude hobiks on kalapüük jm veega seotu. Vesi on Florida „ammendamatu maavara“. Kunagi laiusid siin ümbruskonnas mangroovisalud, mille arv on jõudsalt vähenenud. Üksikutes kohtades võib neid veel kohata. Suurem osa kallastikust on ümberkujundatud juba inimeste poolt.

On üks asi, mis mind Ameerikas äärmiselt köidab… See on nende rohelusse uppuvad äärelinnad. Kuigi seal on palju kitši, siis troopiline kliima teeb need kohad ahvatlevaks elukohaks paljudele, kes põgenevad parasvöötme halli taeva alt. Siia – sooja pelgupaika! Matka lõputundidel olid meil peatused kolmes iiri pubis, kus „lisasime paakidesse kütust“… Nii nagu kõikjal USA-s kohtasime huvitavaid inimesi (soome emigrantide tütart, kes veel oma keelt nõka purssis, Austraalia vanameest, kes paberdollarit nina peal sirgena hoidis…).

Õhtu lõppes Boca Ratonis. Andrey grillis liha (minu ameerika sõbrad oskavad seda eriti hästi) ning ostsime sünnipäevalapsele ka tordi. Tee peal sündis ühe tuleviku matka plaan… mind lubati kampa võtta (tõestasin end sitke sellina) 😊.


[1] https://www.loc.gov/resource/hhh.fl0181.photos

[2] https://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Maass_(architect)

[3] https://en.wikipedia.org/wiki/Marion_Sims_Wyeth

Ameerika reis. 2.osa. Tampa

Ameerika reis. 2.osa. TAMPA

Tampa on suuruselt kolmas linn Floridas Miami ja Jaksonville´i järel. Viimast kutsume vahest sõbraga naljatledes omavahel eestipäraselt Jaagupiks. Reis Tampasse algas meil AmTrak´i rongile istumisega Hollywoodi (FL) jaamas. Pilet maksis 45 dollarit (umbes 40 eurot), vahemaa on umbes 195 miili ehk 314 km. Huvitav on see fakt, et graafikujärgselt on reisi pikkuseks 5 tundi, siis graafikust kinnipidamine on tihtipeale küsitav. Meie jõudsime sinna näiteks 20 minutit varem.  Miami linnastus (Palm Beachi, Browardi ja Miami-Dade´i maakonna rannikuäär) oli rongil rohkelt peatusi ning peale läänekaarde suundumist hakkas neid harvemaks jääma. Kihutasime mööda põllumajanduslikke piirkondi (suhruroo-, apelsini- jm kasvandused) ja peatusime Okeechobee´s (seal asub suur samanimeline järv). Aga üldiselt on poolsaare keskosa soine. Tohutult suur veejuhtimistaristu läbib kogu osariiki. NB! Igal pool, sh linnaparkides vahest, võib kohata krokodille. Seega nende mageveekogudes ei ujuta!

Niisiis, Tampa on suurim linn Tampa Bay Area linnastus (koos Clearwateri ja St.Petersburgiga), kus elab kokku üle 3 miljoni inimese. Rongi sihtpunkti jõudsime läbi Tampa Union Station´i. Jaamahoone on ülikena restaureeritud koloniaalstiilis hoone. Meie hotell, kuhu oma kotid maha viskasime, asus mõne kvartali kaugusel Channel District´is Downtown´i ääres. Seega olime „strateegiliselt“ väga õiges kohas. Liikumiseks vajasime vaid “kondiaurujõudu”.

Üheks põhjuseks, miks ma Tampasse läksin oli ka vana hea eestlasest sõbraga kohtumine. Esimesel õhtul maabusimegi Ybor Citys. Viimane meenutab natukene meelelahutuslikku ja turistidele suunatud Tallinna Rotermanni kvartalit, tõsi küll hooned on seal valdavalt ühe- ja kahekorruselised. Selle linnaosa asutasid 1880. aastatel Vicente Martinez-Ybor ja teised sigaritootjad ning selle asustasid tuhanded sisserändajad, peamiselt Kuubalt , Hispaaniast ja Itaaliast . Järgmise 50 aasta jooksul veeretasid Ybor City sigaritehaste töötajad igal aastal siin sadu miljoneid sigareid.[1] Sinna jalutasime hotellist jala kakskümmend minutit. Lahe oli vaadata ümbruskonna Channel Districti ja Ybor City arhitektuuri. Praegu on Ybor City üle Ameerika tuntud vabaaja veetmise koht. Meie “õhtune residentuur” paiknes Ybor City Tap House´is. Õllekõrvaliste suupistete kohta saab vaid ülivõrdeid kasutada. Ybor City gentrifikatsioon sarnaneb mujal maailmas toimuvate tendentsidega – jõukam keskklass kolib „allakäinud rajoonidesse“. Meie puhul oleks lähim võrdlus ehk Kalamaja industriaalalade muutumine.

Järgmise päeva hommikul tegime ringkäigu Tampa Dowtown´is. Mis mulle kõige rohkem seal imponeeris oli Riverwalk – Hillsborough´ jõe kalda kohale rajatud kergliiklustee. Miks meil selliste pole? Ma kahetsesin, et jätsin jooksuvarustuse Miamisse… Kilomeetreid elamusi jäi kasutamata! Samas hea põhjus kunagi siia naasta!

Pealelõunat otsustasime pikema jalakäimise teha. Matk hotellist Westshore´i 5,4 miili (8,7 km) ja tagasi läbi Carver City-Lincoln Gardens´i (ca 62 protsenti on afroameeriklased, latiinosid 12 %) ja MacFarlane´i (latiinosid üle 50 protsendi) naabruskondade. Huvitav oli vaadata erinevate sotsiaalsete kihtide kooselamist (rikas mustanahaliste keskklass vs vaesem). USA linnakeskkonna suurim miinus on nende kõnniteed ja nende kohakuti puudumine. Eks ka Eestiski elavad osad inimesed oma mootorsõidukites ning jutt keerleb kütusehindade ja rehvivahetuse ümber. Boring people.

Õhtul tuli Jaan meid autoga St.Petersburgi. Kust selline nimi linnal? Kohalik legend räägib, et John C. Williams ja Peter Demens loopisid münti, et näha, kellel on au linnale nimi panna. Kui Demens võitis mündiviske, sai linn nime Peterburi (Venemaa ) järgi, kus Peter Demens oli veetnud poole oma noorusest.[2]

Käisime kahes erinevas asutuses – esimeses sõime head ameerika burgerit (see on tervislik toit, ebatervislikuks teeb selle eine, kuhu lisatakse friikad ja suhkrujook (koola vm)). Teine koht – Oak & Stone…Kasutaksin ülivõrdeid – parim reisi jooksul joodud õlu  (Goose Island´i Double Stout) ja üks elu parimaid maitstud pitsasid (valge kastmega). Nii nagu kõikjal maailmas, ostavad suured õlletootjad üles väiksemaid pruulikodasid. Goose Island Brewery kuulub ühele maailma suurimaile õlletootjale – ameerika Anheuser-Busch InBew´ile. 😦 Publik lokaalis oli rahvusvaheline… soetasin endale laheda FB sõbra – juudi, kelle naine on marokolane (tüüpiline American Dream), kelle üks huvisid on käsitööõllede degusteerimine. Eelmisel aastal kaotasin ühe Moskva juuditarist sõbra (oli sunnitud vähile alla andma), keda pidasin maailma targimaks naisterahvaks – kompensatsiooniks sain juudist FB sõbra 😊. Verast tunnen siia maani suurt puudust (nuuks!)… Enne hotellijõudmist jõudsin iiri pubis diskussiooni astuda ühe Putini-meelse keskealise naisterahvaga… Keskustelu muutus tuliseks. Naisterahva vaateid iseloomustas ülim naiivsus ja vist kunagise ajalehe „The Morning Star“ lugemine 😊. Viimane oli eelmise sajandi USA Kommunistliku Partei häälekandja, mida müüdi ka minu kodulinna ajalehekioskites.

Kolmandal päeval vaatasime Ybor City ka päevavalguses üle. Sõitsime sinna ajaloolise trammiga ja muideks see oli tasuta) Peale kolme pärastlõunal asusime tagasiteele – rongi väljumine hilines kaks ja pool tundi. Soovitan kõigile, kellel Miami baila-elu üle viskab või eelistab koheselt midagi kultuursemat, kiigata Tampasse. Nii nagu mujalgi Ameerikas, on siin piirkondlikud spordialade “fännklaabid” – nende ülivõimas lemmik on Tampa Bay Thunders´i jäähokiklubi ehk The Bolts. Kohalikud kõrtsid on täis nende atribuutikat. Nad on muideks võitnud Stanley karika aastal 2021.

© Hardi Reiter. 7th Ave. Ybor City. Tampa, Florida, USA. iPhone 12 Pro.

PS! Ybor City on kinnitatud USA-s riikliku ajaloolise vaatamisväärsuse piirkonnaks ja mitmed seal asuvad ehitised on kantud riiklikusse ajalooliste paikade registrisse. 2008. aastal tunnistas American Planning Association (Ameerika Planeerimisassotsiatsioon) 7th Avenue, Ybor City peamise kaubandusliku tänava, üheks “10 suurest (Great) tänavast Ameerikas[3]


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Ybor_City

[2] http://www.saint-petersburg.com/famous-people/peter-demens/

[3] https://www.bizjournals.com/tampabay/stories/2008/10/06/daily28.html

Ameerika reis 1. osa. Miami liiklus.

Ameerika reis. 1. osa. Miami liiklus.

Sõitsin detsembris, peale jõule Ameerika Ühendriikidesse. Olin seda reisi planeerinud oktoobrist ning peale topelthaigust lihtsalt ootasin seda taastumisravi eesmärgil. Detsembris tundsin ennast juba hästi – käisin tavapäraselt jooksmas ning ka üle 35 aasta hiljem ka suusatamas ja seda detsembris (just nimelt detsembris ja Eestis)… valetan 2004.a. olin korra Slovakkias Tatrates, proovisin seal edutult mäesuusatamist… Aga murdmaasuusatamine mulle meeldib jätkuvalt.

Lendasin läbi Helsingi New Yorki ja sealt edasi Fort Laudeldale´i (Miami linnastu Browardi maakonna suurimasse linna). Uusaastapidu, vaheldumisi hommikuste jooksmistega Aventura linnas (Miami-Dade´i maakonnas). Uue 2022.aasta võtsime vastu rahvusvahelises seltskonnas Hollywood Beachil. Seal oli hea kaasatoodud buffee, vahuveinid… kõik nagu standardolukorras. Uusaastal järgnes sellele järelpidu sõbra maja basseini ääres. Klassika…

3.jaanuaril otsustasin üürida auto ning sõita Miami põhjaosast Highland Lakes East´ist oma lemmikkohvikusse Lulu in the Grove´i, mis asub Coconut Grove´i naabruskonnas (neighbourhood ingl k). Teekond sinna oli 39 km (miilides 21). Autoüür on hetkel kallis – koos kindlustusega maksis see päevas 84 dollarit (eurodes 75). Mis siis ikka – eesmärk pühendab abinõu. Üüritud hõbedane Nissan Sentra oli hea ja truu “suksu”.

Otsustasin sinna sõita müüda kiirteed – Interstate-95 (I-95). Mjah… ega liiklus, latiinoosariikides a la Florida, on midagi erikummalist. Kiirused on linnas kulgevatel kiirteedel keskmiselt üle 100 km/tunnis. Kusagil kolmandik juhtidest sõelub ühelt rajalt teisele, näitamata suunatuld. Kõige ohtlikumad olukorrad ootavad sind väljasõitudel (EXIT) – osa juhte teevad paremalt poolt manöövreid, sõites sinust mööda kohtadel, mis on mõeldud muuks eesmärgiks. Väljasõidud kiirteedelt on nummerdatud ning aitavad inimestel orienteeruda nt EXIT 18.

Peale higistamist ja GoogleMap´iga pusimist jõudsin pärale – ees ootas minu lemmikkohvik Miami lõunaosas. Kuigi oleks soovinuks proovida midagi muud, peatus mu silm ikkagi hamburgeril, millest oli jäänud head mälestused eelmisest selle koha külastusest (ca 10 a tagasi). Friikate asemel võtsin trühvlimaitselise kartulipudru… Lisaks sellele kaootilisele liiklusele, oli Coconut Grove´is probleem parkimisega. Kuna tegemist on kohaga, mis turistidele (eriti kodumaistele) meeldib, siis leida kohta autole oli raske. Esimese vaba koha juurest ajas mind politsei (viisakalt muideks) ära ning peale kolmandat ringi leidsin vaba koha.

Ameerika suurlinnades on tänavanimed suuremas osas nummerdatud ning peale korduvat USA külastust hakkas see mulle ka väga “kasutajasõbralikuna” tunduma nt NE 26 Ave tähendab, et oled suurlinna kirdeosa 26.avenüül, mis kulgeb põhja-lõunasuunaliselt ning kui tead sihtkohta ja oskad ka rooli suunda keerata. New Yorgis Manhattanil on üks erand nendest sirgetest tänavatest – Broadway, mis lookleb läbi avenüüde diagonaalselt läbi Times Square´i.

Enne loojangut pöördusin tagasi sõbra juurde. Alustasin US 1-lt, maanteelt, mis algab Kanada piiri äärest Uus-Inglismaal ja lõpeb Florida Keys saarestiku lääneosas Key West´i linnas. Olles juba kaootilisusega harjunud, tabas halb kogemus mind “kodutänavale” keerates. Olin vasakpöörde rajal esimene ning fooris põles punane tuli (ka vasakpöördeks) ning mingi kohalik latiino, lihtalt sõitis minu ette ning sooritas enne foori roheliseks süttimist “preventatiivse” vasakpöörde… Liiklusraev… ning see fckng pidev signaali andmine… Kõige õõvastavam pilt liiklusavariist USA-s meenub Teksasest (uuseesti keeles Texasest) aastal 2016, kiirteel I-10, kui kabriolett sõitis sisse vastassuunas liikunud suurele veoautole… ka siis rääkis juht rooli taga telefonis.

Suurlinna kiirteedel on tipptunnil pidevalt ummikuid ning kui juhtub avarii, siis kohakuti seisab seal liiklus samuti pooleks tunniks…tunniks… Ma ei imesta selle üle “nendesuguste” liikluskultuuri juures. Unustasin – nad istuvad roolis telefonide taga… aga oma lastele nad viibutavad näpuga netis liigse surfamise puhul… Milline silmakirjalikkus.

Ütleme nii, et “tsiviliseeritud” osariikides, seal põhjapool, on liiklus täitsa okei aga Floridas, eriti Miamis peaks enne pudeli kangemat sisse uhama (nali!!!). Muideks Floridas pole kehtestatud joobeastet mootorsõiduki juhtimisel. Reegel nr 1 on, et sa pead olema adekvaatne. Juhilubade saamine on Floridas nagu vetsuskäik – sinu vajadused saavad rahuldatud esimesel võimalusel…

PS! Surprise, surprise… Nii nagu viimasel ajal mujal Ühendriikides, arendatakse Miamiski ühistransporti – käiku on lastud linnastu kolme maakonda ühendavad rongiliinid: TriRail ja Brightline. Mina olen sõitnud selle esimesega ning sõber eelistab seda teisele asjaolul, et ühele lubatakse kaasa võtta tulirelvi, teisele ei. 🙂