Muudatused osaühingu regulatsioonis!
1. veebruaril 2023, jõustub uus äriregistri seadus, mis reguleerib Eesti eraõiguslike juriidiliste isikute tegevust.
Loe edasi: “MUUTUSED OSAÜHINGU REGULATSIOONIS!”Author Archives: hardireiter
Kauaoodatu on saabunud.
Kauaoodatu on saabunud.
Kui veel Kaja Kallas oma valimisreklaamis jaurab Eestit kindlalt hoituses, siis tegelik elu meie ümber keerleb loomulikku rada mööda. Meie peaminister võiks rääkida poliitagitatsiooni asemel asjast. Alustuseks võiks ta konstanteerida fakti – majanduskriis on ka tegelikult saabunud. Hodima Eestit milles? Kes hoiab? Mida hoiab? Kas Reformierakond tahab hoida status quo´d?
Statistikaameti andmetel tootsid tööstusettevõtted septembris püsivhindades 7,5 protsenti vähem kui mullu samas kuus.[1] Eriti suur langus oli puidutöötlemises (17,5%). Siia juurde võiks lisada uudise Püssi puitplaatide tehase (AS Repo Vabrikud) pankrotiavalduse esitamisest. [2] Eesti väliskaubandus, mis on väga oliselt seotud (ausalt öelda sõltuvuses) paariariigi – Venemaaga näitab samuti langustrende[3]. Eksport venemaale moodustas 2021.aastal kokku 772 miljonit eurot ning samal ajal oli impordi mahuks natuke üle 2 miljardi euro ehk siis saldo oli negatiivne. Peaasjalikult moodustab suure osa kaubavahetusest Venemaaga sisseveetavad mineraalsed tooted (sh gaas, nafta) – 16% impordi mahust, mets 5%. Ja kui huvitav ka espordis on mineraalsete toodete osakaal – 17%. Ehk siis oleme nn ”vahendajariik” ning üllatus-üllatus puit ja puidutooted omakorda on ekspordis 11%. 2022.a. importisime augustis Venemaalt peamiselt mineraalseid kütuseid, mis moodustasid üle 80% kogu Venemaalt sissetoodud kauba väärtusest. Mineraalsetest kütustest imporditi näiteks erinevad õlisid ja kütteõlisid. Samas on eelmiste kuudega võrreldes nende toodete import kõvasti vähenenud ega ole sel aastal veel nii madalal tasemel olnud. Asendust “idakütusele” alles otsitakse. Statistikaameti lehel on üle olulise infona üleval ka kinakülastuste statistika 2021.a.
“Eduraportisse” saaame taas kirjutada euroala hinnatõusu liidrikoha hoidmist.[4] Kuigi praegu veel tarbimise oluliselt vähenemisest vee lei raporteerita, siis ootaksime ära oktoobri/novembri statistika. Kangema alkokoli pruukimise suurenemisest on juba spekuleeritud – no eks peab pingeid ju millegiga maandama[5]. Energiahindade kallinedes on õlle tootmine muutunud viina tootmisest kulukamaks. See on tekitanud olukorra, kus absoluutset alkoholi taga ajades on odavam osta poest pudel viina, kuigi varem oli odavam vinti jääda õllest.
Taarbimise üheks oluliseks kõrvalproduktiks on kinnisvaraturg. Sealt kostavad murelikud noodid. Arco Vara kinnisvaraturu analüütiku Mihkel Eliste sõnul tehti tänavu septembris Eesti korteriturul 1928 ostu-müügitehingut, mida oli 21 protsenti vähem kui augustis ning omakorda 23 protsenti vähem kui mullu septembris.[6]
Kui praegune laekumine riigieelarvesse on positiivne tänu inflatsioonist tingitud suurema laekumisega, siis lähitulevik vaeval nii roosiline enam on. Nii, et Kaja Kallase valmisreklaam võib varsti saržiks saada. Raoul Lättemäe (rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja) nendib: “ Suvelõpu pilt Eesti majandusele on ootamatult vastandlik. Vaadates kevadele ja suvekuudele tagasi, on Eesti majandus olnud ülikiiret hinnatõusu, sõda, sanktsioone, põgenikke ning impordipiiranguid arvestades üllatavalt vastupidav. Vaadates edasi, on järgmise nelja kvartali väljavaade aga üsna sünge. Inflatsioon on kõrge ning teadmatus, kas ja kuidas saab Euroopa tervikuna talvel hakkama tubade ja tehaste kütmiseks ning valgustamiseks vajaliku energiaga ja mis saab edasi sõja ja põgenikega, on suur. Üsna raske on üheselt piiritleda, milline saab olema majanduse arengutrajektoor sumedast suvest heitlikku sügisesse. Selles, et kõrge inflatsioon toob reaalsed tagasilöögid, ei ole aga põhjust kahelda.”[7] 2022.a. suvist rahandusministeeriumi majandusprognoosi saad lugeda siit: [8].
Kuigi majanduslangus muudab raskemaks nii inimeste kui ka ettevõtete elu, kannustab see viimaseid pikas plaanis ka oma tootlikkust kasvatama. Eesti tööjõu liikuvust lahanud doktoritööst selgub, et tööturul toimuvaid muutusi suudavad enda heaks tööle panna peamiselt teenuseid pakkuvad välisettevõtted. Tööjõurent on hea ja paidlik võimalus ka töö kaotanud spetsialistidele majandusraskustest väljatulekuks.[9] Nagu ütles kunagi klassik nimega Ansip: “Kui see on kriis, siis selles kriisis ma tahaks elada!”… Tartu – heade mõtete linn. 🙂 Siinses blogis on lugemist küllaga – klõpsa linkidel!
Eeslmisel majanduskriisil oli oma nimi – MASU (selline pehme lõhend sõnast majandussurutis). Saab ka algav kriis kunagi oma nime… Pehmet maandumist ja tarku otsustusi! Aga auru tuleks välja lasta – liiga palju kraanasid, linnamaastureid jm nänni on linnapildis! Ja lõppude lõpuks – see neetud Venemaa kallaletung Ukrainale ??? 😦
[1] https://www.err.ee/1608773467/toostustoodang-pooras-septembris-langusesse
[2] https://www.err.ee/1608737776/puitplaatide-tootja-repo-vabrikud-esitas-pankrotiavalduse
[3] https://www.stat.ee/et/uudised/import-venemaalt-aasta-algusega-vorreldes-vahenenud-ule-kahe-korra
[4] https://www.err.ee/1608773149/vaatamata-ulikorgele-inflatsioonile-pole-eestlased-tarbimist-eriti-karpinud
[5] https://www.err.ee/1608766741/energiahindade-kasv-on-muutnud-olle-tootmise-viina-tootmisest-kulukamaks
[6] https://majandus.postimees.ee/7637760/arco-vara-kinnisvaratehingute-arv-langes-huppeliselt#_ga=2.101460225.1203872971.1667197940-298642107.1665561252
[7] https://blogi.fin.ee/2022/09/majandusprognoosi-blogi-ulikiire-hinnakasv-parsib-nii-tarbimist-kui-ka-investeeringuid/
[8] https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/majandus-ja-rahandusprognoosid/rahandusministeeriumi-majandusprognoos
[9]https://novaator.err.ee/1608746440/doktoritoo-majanduskriisist-suudavad-kasu-loigata-eeskatt-valisettevotted
Küsimused iseendale, leidmaks oma kutsumust.
Küsimused iseendale, leidmaks oma kutsumust.
- Millised oskused on mulle loomulikud?
- Mis teeb sind elavaks?
- Mis takistab su unistuste elu?
- Kui sul poleks elus ühtegi probleemi, mida sa teeksid?
- Mis on sinu huvid?
- Missugune tegevus paneb sind tundma, et oled õndsuses?
- Mida sa täna tõeliselt nautisid?
- Mida kirg sinu jaoks tähendab?
- Millest sa unistad?
- Millise tegevusega sa raiskad aega?
- Mida sulle lapsena meeldis teha?
- Mida sa tahaksid igapäevaselt teha?
- Mida sa tunned teisi alla surudes?
- Kui sa lükkad asju edasi (viivitad), mida sa teed?
- Milliseid uusi teadmisi sa tahaksid omandada?
- Milles sa tõeliselt hea oled?
- Millist pärandit sa tahad endast maha jätta?
- Kuidas sa oma aega veedad?
- Mida sa arvad, milleks sa sündinud oled?
- Keda sa kõige rohkem kadestad?
- Mis asi paneb sind kõike unustama?
- Mis oleks see väike muudatus, mis teie elu oluliselt mõjutaks?
- MIda sa teeksid ilma tasuta?
- Millal sa tunned enesekindlust eneses vohamas?
- Mida on sulle omast komplimentides mida saad?
- Mis on se, mis sind erutab aga sa kardad seda teha?
- Kes on su eeskujud?
- Mida sa teeksid teisi, kui peaksid oma elu uuesti alustama?
- Mis on see teema, millest võid teistele rääkida?
- Mis päev ei olnud eriline, kuid oli kõige meeldejäävam elus?
© vibeinspire.wordpress.com
Sool vs suhkur
Venemaa denatZifitseerimine
Venemaa denatZifitseerimine
Venemaa alustas, meie riigi sünnipäeval (24.02.2022), sõda Ukraina vastu, nimetatdes seda oma kodupubliku seas “sõjaväeliseks erioperatsiooniks”. Tänaseks on see sissetung kestnud pea seitse kuud. Putinistidega on asi selge – tegemist on äärmusliku poliitilise sektiga, eelmise sajandi saksa natsionaalsotsialistide “õpipoistega” vene šovinismi “kastmes”. Aga mis selle kogu loo juures kõige hullem on, et seda poliitilist voolu toetab enamik Venemaa elanikest. Oli ju ka Hitler ja tema käsilased Saksamaal populaarsed. Kuidas see kõik lõppes, mäletame hästi. Tänu lääneliitlastele juuriti natsionaalsotsialismi pisik ühiskonnast hoolikalt välja. Marginaalsed fetišistid jäävad alati kusagile umbrohu sekka alles aga nad ei kujuta endast suurt ohtu.
Sama tuleks teha Venemaaga. Kardan, et igasugune nn külmutatud konflikti juurde jäämine, lükkab edasi Vene ühiskonna normaalset arengut. Küsimus on vaid selles, kas venelased saavad sellega üksi hakkama. Tuli hakkab tuha all edasi hõõguma. Kardan, et ei… Ka nn Venemaa liberaalsete inimeste seas istub sügaval nn “väike vene šovinisti pisik”. Isamaa partei 90-ndate alguse “Plats puhtaks” oli hea normaalse ühiskonna tekkeks. Meie idanaabrid vajaksid pigem “šokiteraapiat”.
Ideed, mida on välja pakutud:
- Venemaa lagunemine ja jagamine (rahvusriikide teke – Itškeeria, Tatarstan, Baškortostan jne, Siberi ja Kaug-Ida Vabariigi teke);
- Venemaa alade ajutine okupeerimine (Loode-Venemaa Soome, Balti riikide ja Poola poolt, Kaug-Ida ameeriklaste, korealaste, taivanlaste ja jaapanlaste poolt);
- Venemaa energiaresursside allutamine rahvusvahelisele kontrollile sh nende müügist sõjakahjutasude maksmine Ukrainale (ärge unustage, et naftat ja gaasi ammutatakse peamiselt Siberi põliselanike aladelt);
- Rahvusvaheline tribunal sõja- ja natsikurjategijate üle;
- Venemaa tuumarelvariigi staatusest ilmajätmine;
- ÜRO-s vetoõiguse äravõtmine;
- Vene šovinismi väljajuurimine igal tasandil (poliitiliste reformide läbiviimine, ausa ajalooõpetuse sisseviimine, ausate valimiste läbiviimine, kohalike omavalitsustele suurema autonoomia andmine, rahvusvähemustele suuremate õiguste andmine jms);
- Hiina ohuga arvestamine st ei tohi lubada praeguse Vene Föderatsiooni alade okupeerimist Hiina RV poolt.
Venelastele soovime inimväärikat elu. See ühiskond, kus nad praegu elavad on “mädasoo”.
Kolm viisi ärevusega toimetulekuks
Kolm viisi ärevusega toimetulekuks.
Jälgin Facebookis ühte huvitavat lehekülge, nimega BIG THINK ning jagan tihti seal ilmuvaid postitusi (fb.com/veerg.blogi). Seal ilmub väga palju psüholoogialaseid artikleid. Mind köitis Gambridge´i doktori Olivia Remes´i kirjutis “Teaduse järgi üllatavad viisid ärevusest jagu saamiseks ja vaimselt tugevaks saamisel”.[1]
Artiklis on välja toodud kolm viisi (strateegiat) kuidas ärevusega võidelda.
Ärevus võib väljenduda erinevates vormides, näiteks hirmuna, rahutusena, suutmatusena keskenduda tööl või koolis, öösel raskesti uinumisena või kergesti ärritumisena . Sotsiaalsetes olukordades võib see raskendada teistega inimestega suhtlemist; võite tunda, et teie tegemistele antakse pidevalt hinnanguid või teil võivad tekkida sellised sümptomid nagu kogelemine, higistamine, punetus või kõhuhädad.
Enamik inimesi kogeb seda mingil hetkel, kuid kui ärevus hakkab häirima teie igapäevast elu, und, võimet luua suhteid või tootlikkust tööl või õppeedukust koolis, võib teil olla ärevushäire. Teadusuringud näitavad, et kui ärevust ei ravita, võib see põhjustada depressiooni, varajase surma ja halvemal juhul enesetapu. Kuigi see võib tõepoolest viia selliste tõsiste tervisega seotud tagajärgedeni, ei tööta ärevuse raviks välja kirjutatud ravimid sageli pikas perspektiivis . Sümptomid tulevad sageli tagasi ja tihti leiate end sealt, kus alustasite .
Vahel tundub, et teie elu on kontrolli alt väljunud või on teil raske otsuseid langetada või asju alustada… Üheks viisiks otsustamatusest üle saamiseks või uue projektiga alustamiseks on asju, toimetusi jms “halvasti teha“. Inimesed tahavad sageli enne alustamist midagi “täiuslikult” teha või oodata “ideaalset aega” . Kuid see võib põhjustada hiljaks jäämisi, pikki viivitusi või isegi takistada meil asju tegemast. Ja see põhjustab stressi ja ärevust.
Selle asemel, miks mitte lihtsalt alustada sellest, et teete asju halvasti ja muretsemata selle pärast, kuidas see välja tuleb. See mitte ainult ei muuda alustamist palju lihtsamaks, vaid avastate ka, et täidate ülesandeid palju kiiremini kui varem. Enamasti avastate ka, et te ei tee seda siiski nii halvasti – isegi kui teete, saate seda hiljem alati parandada või siluda.
“Tee halvasti” motona kasutamine annab julgust proovida uusi asju, lisab kõigele veidi nalja ja ei pea liiga palju muretsema tulemuse pärast. See seisneb selles, et teete seda täna halvasti ja muutute paremaks, osavamaks jne. Lõppkokkuvõttes on see vabanemine.
Kas olete enda ja tehtud vigade suhtes eriti kriitiline? Kujutage ette, kui teil oleks sõber, kes osutaks pidevalt kõigele, mis teie ja teie eluga on valesti. Tõenäoliselt tahaksite neist kohe lahti saada.
Kuid ärevusega inimesed teevad seda endale sageli nii sageli, et nad ei saa sellest enam arugi. Nad lihtsalt ei ole enda vastu lahked .
Nii et võib-olla on aeg muutuda ja hakata endale tehtud vigu andestama. Kui tunnete, et olete mõnes olukorras endale häbi teinud, ärge kritiseerige ennast – lihtsalt mõistke, et teil on impulss ennast süüdistada, siis loobuge negatiivsest mõttest ja suunake oma tähelepanu tagasi käsilolevale ülesandele või millele iganes te tegite. .
Teine tõhus strateegia on “oota, et muretseda” . Kui midagi läks valesti ja tunnete, et olete sunnitud muretsema (kuna arvate, et asjad läksid teie pärast sassi), ärge tehke seda kohe. Selle asemel lükake oma mure edasi – eraldage iga päev 10 minutit, mille jooksul saate millegi pärast muretseda.
Kui teete seda, avastate, et hiljem selle juurde tagasi tulles ei taju te esialgse ärevuse vallandanud olukorda häiriva või murettekitavana. Ja meie mõtted lagunevad tegelikult väga kiiresti, kui me neid energiaga ei toida .
Kolmanda strateegiana mainitakse kirjutises motot: leidke elu eesmärk, aidates teisi. Tasub ka mõelda, kui suure osa sinu päevast veedad kellelegi teisele mõeldes? Kui seda on väga vähe või üldse mitte, siis on teil suur risk halva vaimse tervise tekkeks . Sõltumata sellest, kui palju me töötame või kui palju raha teenime, ei saa me olla tõeliselt õnnelikud enne, kui teame, et keegi teine vajab meid ja sõltub meie produktiivsusest või armastusest.
See ei tähenda, et vajame inimeste kiitust, kuid millegi tegemine kellelegi teisele mõeldes eemaldab meie (ja meie murede ning ärevushoogude) tähelepanu keskpunktist ning asetab selle teistele – ja sellele, kuidas me saame neid muuta.
Inimestega suhtlemine on regulaarselt osutunud üheks tugevamaks puhvriks halva vaimse tervise vastu . Neuroloog Viktor Frankl kirjutas : Inimeste jaoks, kes arvavad, et pole millegi nimel elada, midagi enamat elult oodata… küsimus on selles, kuidas need inimesed mõistavad, et elu ootab neilt ikka midagi.
Teades, et keegi teine sind vajab, on lihtsam kõige raskematele aegadele vastu pidada. Saate teada “miks” sa olemas oled ja suudate lahendada ettjuhtuvaid eluraskusi (“kuidas”) .
Niisiis, kuidas saate end kellegi teise elus oluliseks muuta? See võib olla sama lihtne kui lapse või eaka vanema eest hoolitsemine, vabatahtlikuna olemist või millegi tegemist, mis võib olla kasulik tulevastele põlvedele. Isegi kui need inimesed ei saa kunagi aru, mida olete nende heaks teinud, pole see oluline, sest te teate. Ja see paneb sind mõistma oma elu ainulaadsust ja tähtsust..
[1] https://bigthink.com/neuropsych/how-to-beat-anxiety/#Echobox=1662304344
Suitsumägede matk. II osa
Suitsumägede matk. II osa
30.mai hommik Russel Field Trail Shelter´is oli karge – nii umbes 12 kraadi päikesetõusule järgnenud esimestel tundidel. Kardetud karud meieni ei jõudnud. Tegin varahommikul vastava märke ka laagri külalisteraamatusse. Kui ma hommikul alla oja äärde, enne teiste ärkamist, vett pudelitesse läksin koguma, siis oli väike hirm “naha vahel” ja ma jooksin võimalikult kiireti sealt ülesse tagasi.
30.mai on muidugi ka minu sünnipäev. Sõbrad pidasid meeles ning mulle ulalati väikene küpsis, millel ilutses küünal… soovisin oma soovi ja puhkusin küünla ära. Kusagil kella poole kümne aeg asusime ka teele. Vahepeal jõudsid meie laagrisse ka eelneval päeval kohatud inimesed – sealt “ülerahvastatud” laagrikohast. Rääkisime poliitikast – Ukrainast, venelastest… Mõnede teadmised olid pinnapealsed aga hiilgas jälle see eilekohatud sportlik naisterahvas. Kuigi ta tundus olevat demokraatide eletoraadist, meeldis talle ka minu lemmikud – vabariiklastest moderaadid – Mitt Romney ja John McCain (RIP, Ameerika tunneb temast puudust)….
Teine päev kujutas endast esmalt suurt laskumist väga kivisel rajal. Sõber Maksimi põlv “andis endast teada”, ta oli traumeerinud seda möödunudaastasel matkal koos Andreiga. Natuke ennelõunat olime jõudnud Eagle Creek´i äärde ning nüüdsest meie tempo rauges märgatavalt. Selle põhjuseks oli, et pidime üle kahekümne korra ületama seda mägijõge. Selle vool oli tugev ning alguses me võtsimegi jalanõud ära ning ületasime veetõkke paljajalu. Keerukaks tegi selle aga tõik, et pidime leidma õiged kivid millele astuda, et mitte enda püksid märjaks teha – alati see ei õnnestunud aga täitsime “püstitatud ülesande” peaaegu korrektselt. Suvel saab seda jõge ületada ka märjaks saamata – veetase on hulga madalam. Kogu rajal oli kokku vast üle 100 veetõkke, mis enamikus ei nõudnud suurt pingutust.
Varsti hakkas kell juba kuuendat õhtutundi näitama ja me otsustasime edaspidi aja kokkuhoiu mõttes jõge ületada jalanõudes – käimade äravõtmine ja uuesti jalgapanemine võttis meilt väärtuslikke minuteid. Minule see muidugi ei tekitanud probleeme, sest varustusse kuulusid KEEN´i veekindklad matkasandaalid. Mida allapoole seda veerohkemaks jõgi muutus – vett tõid juurde sinna suubuvad ojad. Mul tekkis peas väike arvamus, et viimast korda me ületame jõe üle silla – nii juhtuski… olen hiromant 😊. Muideks vahepeal õnnestus meil ühes kohas ära eksida. Andrei GPS näitas rakenduses asukohta valesti ning olime sunnitud veerand tundi võsatihnikus õiget rajajätku otsima. Esimesse, rajal olnud laagrisse, jõudes otsustasime “nui neljaks” ikkagi järve (tegelikult veehoidla) juurde telgid üles panna.
Kella seitsmeks õhtul jõudsime lõpuks sobivasse laagripaikka Fontana järve äärde – Lost Cove´i telkimisalale. Meid võtsid vastu kummalised hääled, mida pidasime karude häälteks aga mis arvatavasti olid järvekaldal elavate konnade häälitsused. Telgid üleval… asusime õhtustama ja sünnipäevanapsu võtma. Seekord oli joogimenüüs minu poolt kaasatoodud Vana Tallinn segatuna iiri viskiga … jällegi oli koosluv nauditav. Kella kümneks olin mina küps ja läksin “kirstu” meenutavasse telki (Maksim ostis selle USA-st 25 dollari eest) magama… sõbrad uinusid veerand tundi hiljem. Mõtlesin selle peale, et personaalsed õnnesoovid jõid kodumaalt kuulmata…
Maikuu viimase päeva hommik oli soojem kui üleval mägedes. Rutiinselt einestasime, panime telgid kokku ja asusime viimasele kolm tundi kestnud matka grande finale´le… Enne teeleasumist tuli meie juurest läbi paarsada meetrit meist eemal telkinud Ashville´st pärit 60-aastane mees (kohalik). Ta rääkis meile loo eelmisest aastast kui üks karu ründas matkalist (suramates viimase) ning kohalikud rahvuspargi töötajad otsustasid selle maha lasta ning seda põhjusel, et see karu sõi inimliha ja see harjumus võis talle külge jääda… Arvasime, et äkki tegi mees oma jutu huvitavamaks kui mis tegelikkus juhtus. Me naljatlesime selle peale, et oleks pidanud eelmise päeva laagri külalisteraamatusse kirjutama loo, et jõime ja semutsesime külla tulnud karudega hommikuni ning nemad andsid meile kontserdi balalaikat mängides. 😊.
Matkaraja viimases otsas kohtasime kolme rajalt kukkunud autovrakki – tegemist oli tegemist enne-ilmasõjaaegsete sõiduautodega – mis nendega juhtus, jäi saladuseks. Meie versioon tugines “kuiva seaduse” aegsetele viskivedudele ja arveteklaarimistele…Lõunaks olime Fontana Dam´i lähedal hotelli juures. Assa jeerum – kus riided ja keha oli täis puuke – justkui oleksime puugifarmi külastanud!!! Istusime mustadena autosse, lootuses kusagil peatumispaigas duši all käia ning võtsimegi suuna Florida poole. Tee peal otsisime sobivat peatuskohta, sest ühe jutiga sõita olnuks väsitav. Kuigi USA McDonald´si bugerikohad ei kõlba kusagile, on parim kohv just McCafe´s (mul konkreetselt meeldib nende plain cappuccino. Kusagil kelle üheksa ajal õhtul jõudsime väljavalitud Georgia St.Simon´si [1]saarel olevasse hotelli… Saar on suurim nn barjäärisaarestikus (Golden Isles), Glynni soostike vahel, mille tegi kuulsaks poeet Sidney Lanier. Käänulisi saare tänavaid ääristavad samblaga kaetud tammed, luues täiusliku pildi, mis on Faulkneri muinasjutu vääriline[2]. Peale matkahigi mahapesemist, istusime hotelli aeda ja nautisime külma õlut soojas troopilises Georgia õhtus. Kahju, et selle paiga külastus jäi üürikeseks. PS! Hotelli basseinis hullasid üle kohaliku politseiniku naine ja ta lapsed – kui mees õhtul vormis talle järele tuli, korraldas viimane vastiku tseeni, et naine jäi hiljapeale??? … vastik mundris püstoliga matšo ja veel teiste ees 😦 .
Hommikul vara asusime teele – teepeal kinnitasime keha heade burgeritega – Wendy´s. Muideks paksuks ei tee burger vaid nende piiramatu pugimine koos magusjookidega (koola, igat masti imalad kokteilid jne). Minu esikolmik USA-s on nende osas: 1. Shake Shack 2.Burgerfi 3.Wendy´s ning seda järelproovitule tuginedes. Järgmise päeva lõunapaiku olime juba Miamis. Lahe ja kordumatu matk oli. Järgmisel korral otsustasime korraldada matka kolmeöise telkimisega. Mul endal on üks plaan augustis minna ühte Eestile lähemasse kohta, koos hea seltskonnaga…. loodan, et see saab toimuma.
Suitsumägede matk. I osa
Suitsumägede matk. I osa
Jaanuaris 2022 sai sõpradega plaanitud, et mai lõpul lähme Põhja-Carolinasse (USA) mägedesse matkale. Kutse lunastasin, kui sooritasime jalgsimatka, koos iiri pubide külastamisega, Palm Beach´ilt Boca Raton´i (selle blogi nägemiseks klõpsa eelneval lingil), mis oli pühendatud sõber Maksimi 40.-ndale “hällipäevale”. Siht sai seatud ning peagi saatis Andrei ka võimaliku marsruudi (kiitsime selle üksmeelselt heaks) ning märtsis sai ka soodsad lennupiletid endale hangitud. Viber-grupis kütsime oma entusiasmi muudkui üles ja desserdina saaatsime üksteisele pilapalasid meie ühisest “idanaabrist” käimasoleva Vene Ukrainasse sissetungi foonil… Minu sõbrad on maailmavaateliselt normaalsed Floridas (USA-s) resideeruvad valgevenelased.
27.mail istusin Tallinnas lennukile ja väikese hilinemisega olin sama päeva hilisõhtul (Ameerika Idaranniku aja järgi), kahe jätkulennuga läbi New Yorgi, ka Miamis (Floridas) kohal. Järgmise päeva varahommikul alustasime autosõitu Põhja-Carolinasse. Fontana Dam´i juures olevasse hotelli jõudsime nõka enne päikeseloojangut. Tee peal tegime kehakinnitus-pausi traditsiooniliselt kantristiilis maanteeäärses kõrtsis Cracker Barrel´is (suur üleameerikaline kett muideks!). Põhja-Carolinas sõitsime I-95-lt (kiirtee Idarannikul Miamist Kanada piirini) maha, et nautida ilusaid vaateid kõrvalteedel – ilusad niidetud muruga maakodud, kõnklikud maastikud, järved jne.
Great Smoky Mountains (tšerokii keeles: ᎡᏆ ᏚᏧᏍᏚ ᏙᏓᎸ , Equa Dutsusdu Dodalv) on mäeahelik , mis kõrgub Tennessee – Põhja-Carolina piiril USA kaguosas. Need on Apalatšide mägede alampiirkond ja moodustavad osa Blue Ridge’i maastikupiirkonnast.[1] Nimi “Smoky” tuleneb looduslikust udust, mis sageli levib mägede kohal ja paistab eemalt suurte suitsusammastena. Selle udu põhjustab taimestik, mis eraldab lenduvaid orgaanilisi ühendeid – kemikaale, mis moodustuvad normaalsel temperatuuril ja rõhul.[2]. Siinsete alade põliselanikud on (olid) tšerokiid (ingl k Cherokees), kes elavad Oklahomas ja Põhja-Carolinas. Tšerokii keeles rääkijaid on alles vaid ligi 2000 inimest aga jälgi sellest keelest leidub palju kohanimedes. Nii näiteks on Tennessee osariigi nimi tulnud tšerokiikeelsest sõnast Tana-tsee-dgee, mis tähendab “kus-veed-kohtuvad”. Meie matkarada läbis esimesel päeval kordi Tennessee osariiki.
Mägedes asuv Great Smoky Mountainsi Rahvuspark rajati 1934. aastal Ameerika Ühendriikide Kongressi otsusega ja selle pühitses ametlikult 1940. aastal sisse USA president Franklin D. Roosevelt . Park on 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus ja 1988 kuulutati see rahvusvaheliseks biosfäärikaitsealaks.[3]. Mägedes on rikas taimestik (põhiliselt lehtupuumetsad) ja loomastik (rahvuspargi sümboliks on mustkaru). Viimasest tuleb ka edaspidi juttu. Kes sinna minna soovib leiab siit blogist ka viited infole.
Pühapäeva (29.05) hommikul pool kümme olime rahvuspargi Appalachian Trail´i väravas – mina, Andrey ja Maksim. Meie matkarajad (ingl k trails (Appalachian Trail, Rocky Top, Eagle Creek and Lakeshore Trail)) leiad viites[4]. Esimene päev kujutas endast pidevat tõusu. Mul oli käe peal GARMIN´I nutikell, mis salvestas esimese päeva teekonna[5]. Turjal olid meil kotid raskusega kuni 17 kg. Minu kotis oli üheinimesetelk, alusmadrats, magamiskott, kangem joogikraam, pudeldatud vesi, liha- ja kalakonservid jm matkaks hädavajalik. Mahaunustatud asjadest võiks mainida kella toitejuhet. Kuigi akupank oli kenasti kaasas, polnud sellest asja. Esimese päeva lõpuks oli alles vaid 24% kella akumahust. Kohtades, kus meie mägedes viibisime, suuremas osas mobiilside puudus, Olime offline´is – väljaspool “tsivilisatsiooni”. Teise päeva hommikul lülitasin ka mobla välja, fotosid tegi edasi Andrei (kaanefoto on muideks tema tehtud, iPhone´iga).
Minu varustusse kuulusid matkasaapad, milled muretsesin enne Kilimanjaro tipu vallutamist (2006). Need on läbinud erinevaid matkaradu Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Nüüd said need ristsed ka Põhja-Ameerikas. Kvaliteetsed asjad püsivad kaua. Nagu ütleb kõnekäänd – Ma pole nii rikas, et osta “odavaid” asju. Lisaks olid mul kaasas “amfiib-matkasandaalid” (tugeva ninaosaga), milled muretsesin Zambezi raftinguks Rodeesias (2009).
Kusagil kella viie ajal jõudsime kohta nimega Mollies Ridges Shelter – telkimis- ja katusealuse koht. Sinna oli kümmekond inimest telkima ja katuse alla magama (siit ka ingl k täiend nimes – shelter) sättinud ning vaaritasid endale süüa teha. Peale tervituste ja “valveküsimuste “(Where are you from? jne) esitamist ja neile vastamist, otsustasime minna edasi järgmisse peatuskohta, et mitte end pidevatele küsimustele vastamisega üle koormata… Ah jah üks, umbes 60 a sportlik ameeriklanna, teadis Erika Salumäe saavutusi… Vau!!! Ta oligi tark naisterahvas, temaga kohtume ka teises osas…
Peale viite kilomeetrit, eelmisest laagriplatsist, jõudsime Russel Field Trail Shelter´isse. Siin polnud hingelistki, sest varjualuse seinal rippus silt: ” Hoiatus! See ala on agressiivsete karude tegevuse tõttu suletud!”. Meile see aga sobis ideaalselt – olime garanteeritud privaatsusega. Jõudsime laagripaika kella seitsmeks õhtul. Päikeseloojangu aeg oli seal 8.15 PM (20.15). Telke me põsti panema ei hakanud, vaid heitsime end katusealuse alla magamiskottidesse. Kui hea maitses korea kiirnuudlid koos loomalihakonserviga. Desserdi juurde asudes avastasime imelise kokteili – Jägermeister iiri viskiga. Kooslus oli võrratu. Matkajutude lõpul olime kella kümneks kutud…
PS! Ilmast … Fontana hüdroelektrijaama tammi (Fontana Dam) juures oli +25 sooja ja päikeseline, ülal sama aga kraade vähem. Suurema osa aja kõndisime metsasaludes…mõnus matkamiseks. Hankisime pidevalt mägiojadest (ingl k creek) vett, sest tarbisime seda meeletult – pidev tõus esimesel päeval. Ainuke hetk, kus me joomist piirasime ja jaotasime, oli esimese päeva teine poolt – suurematel kõrgustel oli neid ojasid vähevõitu. Teine päev oli selles osas – “üks lust ja lillepidu” (ning seda vaid vee hankimise osas muidugi).
[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Great_Smoky_Mountains
[2] https://www.earthdata.nasa.gov/learn/sensing-our-planet/volatile-trees
[3] https://www.nps.gov/grsm/index.htm
[4] https://www.alltrails.com/explore/map/appalachian-trail-rocky-top-eagle-creek-and-lakeshore-trail-3713bdd?p=-1
[5] https://connect.garmin.com/modern/activity/8929797070?share_unique_id=2
Agitpropa uus tulemine
Agitpropa uus tulemine
Ühesõnaga hagige ühiskond loob haigeid teoseid.
Agitprop; [vene keelest: агитпроп , tr. Agitpróp , agitatsija portmanteau , “agitatsioon” ja “propaganda”) viitab ideede tahtlikule ja jõulisele levitamisele. Mõiste pärineb Nõukogude Venemaalt , kus see viitas popkultuurile, nagu kirjandus, näidendid, brošüürid, filmid ja muud kunstivormid, millel oli selgesõnaline poliitiline sõnum kommunismi kasuks .[1]
Uuestiavastatud vana ehk siis agitpropa renessanss ning seda putinistliku-šovinistlikku režiimi teenistuses. Kitšilik taies, mis on täis väljamõeldisi oma haige eesmärgi väljendamiseks. See meem tädikesest punalipuga Ukrainas toitis režiimimeelseid Venemaal looma haiget kuvandit. Vaadake kuidas on pildil kuvatud Hollywoodi filmitegelasi… Soovitan kuulata selle memme hilisemat juttu, mis tegelikult tema ümber toimus (toimub)[2]
[1]https://en.wikipedia.org/wiki/Agitprop
[2]https://www.youtube.com/watch?v=51eJxqjox-E
Kõlvarti meeleruum
Kõlvarti meeleruum
Homo sovieticus ehk siis nõukogude inimene assotsieerub meile eelkõige venekeelsuse ja -meelsusena. Need jällegi on väga tinglikud mõisted. Eestikeelne Wikipeedia (nii nagu ta on) räägib pigem sellele inimtüübile omastest käitumismustritest[1]. Nn nõukogude kultuuri osa oli vene keeleruum, koos sinna juurdekäivaga (sh “suure vennasrahvast” ja “sõprusest” rääkimine). Mina nimetaks pigem seda meeleruumiks.
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti seisukohavõtud 9.mai „pidustustest“ tekitasid suurt vastukaja Eesti ajakirjanduses[2]. Ma ei hakkaks pikalt siin peatuma selle päeva tähendusest, sest minu seisukoht ühtib enamuse seisukohaga. See nn „Surematu polgu“ etteaste meenutab natsisabatit. Sõjaohvrite mälestaamine on iseenesest normaalne nähtud, propagandapalagan mitte. Lahkaks pisut linnapea isikut.
Mihhail Kõlvart sündis 1977.a. tollaaegses Kasahhi NSV-s. Tema ema oli korealane ja isa on eestlane. Tema ema vanemad küüditati Kaug-Idast Kasahstani[3]. Sama saatust jagas tema Eestist pärit isa. Korealaste saatus oli kurb, nii nagu miljonitel inimestel NLiidus. Kõlvarti noorus möödus venekeelses keskkonnas okupeeritud Eestis. Korea keelt ta ei räägi ja eesti keele teadmised olid tal jupp aega kesised. Kodune keel oli vene keel. Viimane jääb mulle arusaamatuks (?) Laps pandi vene kooli ning seal kujunes ka varakult tema maailmapilt. Kuigi tema sõnavõtud on ajas muutunud eestisõbralikumaks, muretseb ta väga oma elektoraadi pärast. Viimane on aga väga Eesti-vastane (Lasnamäe valimisringkond), neile omase kombestiku ning suure mõjutatusega idanaabri riigimeediast (imperialistliku propaganda “solgitorust”). Mihhail Kõlvart räägib venelastele üht ja eestlastele teist juttu. Kust on pärit tema skisma? Missugused algpõhjused on selliste inimeste maailmapildi kujundamisele? Üks võtmetest on NLiidus läbiviidud väikerahvaste venestamine. NB! Russofoobi silti palun mulle mitte juurde kleepida, sest mul on venelastest sõpru. Aga vene šovinismi ma ei salli.
Hea näide venestamisest on Kasahstanis toimunu. Kasahhi NSV oli omal ajal Valgevene NSV ja Ukraina NSV järel kõige venestunum. Nimetatud protsess toimus süstemaatiliselt. Kaeme statistikat!
Kasahhi NSV venestamise peamine põhjus on seotud rahvusliku koosseisu muutumisega, mille tulemuseks oli põlisrahvastiku osakaalu järsk vähenemine, mida mõjutasid järgmised tegurid:
– põlisrahvastiku kaotus Kasahstani näljahäda ajal 1930. aastate alguses (üle 1 miljoni inimese);
– 20. ja 30. aastatel vallandunud talupoegade ümberasustamine slaavi liiduvabariikidest (umbes 250 000 inimest);
– sisserändajate saabumine teistest vabariikidest Kasahhi NSV industrialiseerimise ajal , mis algas 30. aastatel;
– muude rahvuste küüditamine Kasahhi NSV-sse aastatel 1937–1949 (umbes 1 miljon inimest);
– Stalini repressioonide alla sattunud kodanike ümberasustamine Kasahhi NSV-sse ajavahemikul 20. aastate lõpust kuni 50. aastate alguseni (üle 5 miljoni inimese);
– sisserändajate saabumine teistest „liiduvabariikidest“ Kasahstani NSV uudismaade arendamise käigus, mis algas 1954. aastal (640 000 inimest saabus alles esimesel etapil 1954-1956).
Eesti venekeelsed inimesed võivad leida, et ukrainlastele pakutakse isegi suuremaid soodustusi kui kohalikele ning see võib põhjustada rahulolematust.
Mihhail Kõlvart
Kasahstani venestamine tõi kaasa kasahhi-vene kakskeelsuse massilise leviku, kuid vastupidine vene-kasahhi kakskeelsus praktiliselt puudus. “Prestiižne” vene keel nõukogude ajal sai nn sotsiaalse mobiilsuse ja tööalase karjääri tagatiseks. 1920.–1930. aastatel oli vene keelt kõnelevate kasahhide arv tühine. 1970. aastaks valdas vene keelt 42% kasahhidest, samal ajal kui kirgiiside seas oli see näitaja 19% ning usbekkide, tadžikkide ja türkmeenide seas oli veelgi madalam – 15%. 1989. aastaks rääkis vene keelt 63% kasahhidest. 30% nn linnakasahhidest ei osanud oma emakeelt ja rääkisid ainult vene keelt.
1959. aastal moodustasid kasahhid umbes 30% vabariigi kogurahvastikust, 1962. aastaks langes kasahhide osakaal 28,9%-ni (slaavi rahvaid oli kokku 57%). Just sel ajal saavutas riigi elanikkonna assimilatsioonipoliitika haripunkti. Slaavi rahvaste (peamiselt venelaste) ümberasustamise tulemusena olid kasahhid kuni 1996. aastani vabariigis rahvusvähemus (Kasahhi NSV oli ainus NSV Liidu liiduvabariik, mille „titulaarrahvas“ sai vähemusrahvuseks, sai vene keel enamuse elanikkonna keeleks ja nende teadmised on muutunud vajadusest jäigalt tingituks. Venelaste ümberasustamist rahvusvabariikidesse nimetatakse koloniseerimiseks.
Ühe inimese surm võib olla tragöödia, kuid miljoni inimese surm on puhas statistika.
Josif Stalin
Peaaegu kogu Kasahhi NSV kõrgharidus venestati, see mõjutas ka olulist osa alg- ja keskharidust. 13. märtsil 1938.a. anti välja määrus “Vene keele kohustuslikust õppest rahvusvabariikide ja piirkondade koolides” ning 1979. aastal muutus vene keele õpe koolieelsetes lasteasutustes kohustuslikuks. 1955. aastal kaotati kasahhi keele õpetamine riigi vene õppekeelega koolides (Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu määrus 4. juunist 1955 “Kasahhi keele kohustuslikust õppest vabastamise kohta vene koolides”).
1957. aastal võttis Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu vastu resolutsiooni “Kohustusliku emakeeleõppe kohta kasahhi õpilastele, kes õpivad koolides, kus õppetöö toimub vene keeles”. Määruse kohaselt tuli kasahhi keelt õppida klassirühmades, kui igas klassis oli vähemalt 10 kasahhi keelt õppivat õpilast (juhul, kui klassis oli selliseid õpilasi alla 10, oli vajalik luua õpilaste rühmad 2-4 ja eraldi 5-7 klassi õpilaste arv igas rühmas on vähemalt 10 inimest). Mõnes koolis tollal aga praktiliselt puudusidki kasahhi keele tunnid.
Aastatel 1959-1960 oli Kasahhi NSV-s 3 123 kasahhi kooli 192 274 õpilasega, 826 103 õpilast õppis aga 4 199 vene koolis. Veel 374 998 õpilast õppis 1 518 segakeelses koolis (usbeki-, uiguuri- ja tadžikikeelsete koolide arv oli tühine). Kui 1958. aastal oli kasahhikeelsete laste osakaal 75%, siis 1991. aastaks oli see näitaja langenud 34,4%-ni. Märkimisväärne osa kasahhikeelsetest koolidest asus maapiirkondades ja linnades kasahhikeelne õpe praktiliselt puudus. Sellest annab tunnistust fakt, et kuni 1980. aastate lõpuni oli vabariigi pealinnas Almatõs ainult üks kasahhikeelne kool – kool nr 12.
Perioodil (1950-1970) vähenes kasahhi koolide arv 3 891-lt 2 577-le, samas kasvas vene õppekeelega vene koolide arv 1 500 võrra. 1989/90. Kasahhi NSV-s õppis 67% õpilastest vene ja 32% kasahhi keeles.[4]
Ei mingeid korea koole, kuigi neid küüditati Kaug-Idast sinna omal ajal ca 180 000[5] . Olen olnud ühel sünnipäeval vene inimeste juures Eestis, kus viibis ka üks selline korealane. Sarnane saatus tabas ka tema vanemaid, nagu Kõlvarti ema omi aga see kuidas ta seda rääkis… See oli vene propaganda poolt ajupestud inimese musternäidis: „Stalin päästis meid jaapanlaste käest“ ehk siin „Kannatus on õnnistus“. Sama kordub Kõlvarti poolt “vabastajate” õnnitlemises…
Kõik eelpoolkirjutatud on „millipromill“ kogu sellest venestamise loost, mis algas tsaariajast ning kestab siiani. Nüüd kahjuks veelgi hullemas vormis Ukrainas. Sealt tulnud pagulaste osas on Mihhail Kõlvart edastanud Eesti avalikkusele venelaste seas levinud ukrainafoobset narratiivi[6]. Püüdsin siin lahata tema mentaalsuse põhjuseid (üks osa paljudest) ning loodan, et saite targemaks. Muidugi selle mentaalsuse on saanud ta oma vanematelt ja vanemad pärisid selle just sellest NSVL-s valitsenud venestamispoliitikast, mis sünnitas tegelikkusele mittevastavaid “ajaloomüüte”… PS! ka mina sain, kuigi teadsin paljut siinkirjutatut varem.
[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Homo_sovieticus
[2] https://www.postimees.ee/7513713/kolvarti-tolgendus-9-maist-tekitab-paljudel-kusimusi
[3] https://elu24.postimees.ee/4279079/kas-teadsid-kes-on-suurima-haaltesaagi-saanud-mihhail-kolvart-juurtelt
[4]https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_(%D0%BF%D0%BE%D0%BB%D0%B8%D1%82%D0%B8%D0%BA%D0%B0)#%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_%D0%9A%D0%B0%D0%B7%D0%B0%D1%85%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D0%B0
[5] https://www.thestoryinstitute.com/the-koreans-of-kazakhstan
[6] https://www.err.ee/1608541252/kolvart-sojapogenike-soosimine-voib-tuua-venelaste-pahameele-ja-pinged
veerg ||| blogi 