Suitsumägede matk. II osa

Suitsumägede matk. II osa

 30.mai hommik Russel Field Trail Shelter´is oli karge – nii umbes 12 kraadi päikesetõusule järgnenud esimestel tundidel. Kardetud karud meieni ei jõudnud. Tegin varahommikul vastava märke ka laagri külalisteraamatusse. Kui ma hommikul alla oja äärde, enne teiste ärkamist, vett pudelitesse läksin koguma, siis oli väike hirm “naha vahel” ja ma jooksin võimalikult kiireti sealt ülesse tagasi.

© Andrei Yurkoits. 30.05.2022.

30.mai on muidugi ka minu sünnipäev. Sõbrad pidasid meeles ning mulle ulalati väikene küpsis, millel ilutses küünal… soovisin oma soovi ja puhkusin küünla ära. Kusagil kella poole kümne aeg asusime ka teele. Vahepeal jõudsid meie laagrisse ka eelneval päeval kohatud inimesed – sealt “ülerahvastatud” laagrikohast. Rääkisime poliitikast – Ukrainast, venelastest… Mõnede teadmised olid pinnapealsed aga hiilgas jälle see eilekohatud sportlik naisterahvas. Kuigi ta tundus olevat demokraatide eletoraadist, meeldis talle ka minu lemmikud – vabariiklastest moderaadid – Mitt Romney ja John McCain (RIP, Ameerika tunneb temast puudust)….

Teine päev kujutas endast esmalt suurt laskumist väga kivisel rajal. Sõber Maksimi põlv “andis endast teada”, ta oli traumeerinud seda möödunudaastasel matkal koos Andreiga. Natuke ennelõunat olime jõudnud Eagle Creek´i äärde ning nüüdsest meie tempo rauges märgatavalt. Selle põhjuseks oli, et pidime üle kahekümne korra ületama seda mägijõge. Selle vool oli tugev ning alguses me võtsimegi jalanõud ära ning ületasime veetõkke paljajalu. Keerukaks tegi selle aga tõik, et pidime leidma õiged kivid millele astuda, et mitte enda püksid märjaks teha – alati see ei õnnestunud aga täitsime “püstitatud ülesande” peaaegu korrektselt. Suvel saab seda jõge ületada ka märjaks saamata – veetase on hulga madalam. Kogu rajal oli kokku vast üle 100 veetõkke, mis enamikus ei nõudnud suurt pingutust.

© Andrei Yurkoits. Eagle Creek raja alguses. 30.05.2022.

Varsti hakkas kell juba kuuendat õhtutundi näitama ja me otsustasime edaspidi aja kokkuhoiu mõttes jõge ületada jalanõudes – käimade äravõtmine ja uuesti jalgapanemine võttis meilt väärtuslikke minuteid. Minule see muidugi ei tekitanud probleeme, sest varustusse kuulusid KEEN´i veekindklad matkasandaalid. Mida allapoole seda veerohkemaks jõgi muutus – vett tõid juurde sinna suubuvad ojad. Mul tekkis peas väike arvamus, et viimast korda me ületame jõe üle silla – nii juhtuski… olen hiromant 😊. Muideks vahepeal õnnestus meil ühes kohas ära eksida. Andrei GPS näitas rakenduses asukohta valesti ning olime sunnitud veerand tundi võsatihnikus õiget rajajätku otsima. Esimesse, rajal olnud laagrisse, jõudes otsustasime “nui neljaks” ikkagi järve (tegelikult veehoidla) juurde telgid üles panna.

Kella seitsmeks õhtul jõudsime lõpuks sobivasse laagripaikka Fontana järve äärde – Lost Cove´i telkimisalale.  Meid võtsid vastu kummalised hääled, mida pidasime karude häälteks aga mis arvatavasti olid järvekaldal elavate konnade häälitsused. Telgid üleval… asusime õhtustama ja sünnipäevanapsu võtma. Seekord oli joogimenüüs minu poolt kaasatoodud Vana Tallinn segatuna iiri viskiga … jällegi oli koosluv nauditav. Kella kümneks olin mina küps ja läksin “kirstu” meenutavasse telki (Maksim ostis selle USA-st 25 dollari eest) magama… sõbrad uinusid veerand tundi hiljem. Mõtlesin selle peale, et personaalsed õnnesoovid jõid kodumaalt kuulmata…

© Andrei Yurkoits. Vana Tallinn in Smoky Mountains. 30.05.2022.

Maikuu viimase päeva hommik oli soojem kui üleval mägedes. Rutiinselt einestasime, panime telgid kokku ja asusime viimasele kolm tundi kestnud matka grande finale´le… Enne teeleasumist tuli meie juurest läbi paarsada meetrit meist eemal telkinud Ashville´st pärit 60-aastane mees (kohalik). Ta rääkis meile loo eelmisest aastast kui üks karu ründas matkalist (suramates viimase) ning kohalikud rahvuspargi töötajad otsustasid selle maha lasta ning  seda põhjusel, et see karu sõi inimliha ja see harjumus võis talle külge jääda… Arvasime, et äkki tegi mees oma jutu huvitavamaks kui mis tegelikkus juhtus. Me naljatlesime selle peale, et oleks pidanud eelmise päeva laagri külalisteraamatusse kirjutama loo, et jõime ja semutsesime külla tulnud karudega hommikuni ning nemad andsid meile kontserdi balalaikat mängides. 😊.

© Andrei Yurkoits. Üks kolmest teelt väljasõitnud autovrakkidest. 2022.

Matkaraja viimases otsas kohtasime kolme rajalt kukkunud autovrakki – tegemist oli tegemist enne-ilmasõjaaegsete sõiduautodega – mis nendega juhtus, jäi saladuseks. Meie versioon tugines “kuiva seaduse” aegsetele viskivedudele ja arveteklaarimistele…Lõunaks olime Fontana Dam´i  lähedal hotelli juures. Assa jeerum – kus riided ja keha oli täis puuke – justkui oleksime puugifarmi külastanud!!! Istusime mustadena autosse, lootuses kusagil peatumispaigas duši all käia ning võtsimegi suuna Florida poole. Tee peal otsisime sobivat peatuskohta, sest ühe jutiga sõita olnuks väsitav. Kuigi USA McDonald´si bugerikohad ei kõlba kusagile, on parim kohv just McCafe´s (mul konkreetselt meeldib nende plain cappuccino. Kusagil kelle üheksa ajal õhtul jõudsime väljavalitud Georgia St.Simon´si [1]saarel olevasse hotelli… Saar on suurim nn barjäärisaarestikus (Golden Isles), Glynni soostike vahel, mille tegi kuulsaks poeet Sidney Lanier. Käänulisi saare tänavaid ääristavad samblaga kaetud tammed, luues täiusliku pildi, mis on Faulkneri muinasjutu vääriline[2]. Peale matkahigi mahapesemist, istusime hotelli aeda ja nautisime külma õlut soojas troopilises Georgia õhtus. Kahju, et selle paiga külastus jäi üürikeseks. PS! Hotelli basseinis hullasid üle kohaliku politseiniku naine ja ta lapsed – kui mees õhtul vormis talle järele tuli, korraldas viimane vastiku tseeni, et naine jäi hiljapeale??? … vastik mundris püstoliga matšo ja veel teiste ees 😦 .


© Hardi Reiter. Best Western Plus St.Simon´s. Glynn County, Georgia. USA 31.05.2022. Sony Xperia 1 III.

Hommikul vara asusime teele – teepeal kinnitasime keha heade burgeritega – Wendy´s. Muideks paksuks ei tee burger vaid nende piiramatu pugimine koos magusjookidega (koola, igat masti imalad kokteilid jne). Minu esikolmik USA-s on nende osas: 1. Shake Shack 2.Burgerfi 3.Wendy´s ning seda järelproovitule tuginedes. Järgmise päeva lõunapaiku olime juba Miamis. Lahe ja kordumatu matk oli. Järgmisel korral otsustasime korraldada matka kolmeöise telkimisega. Mul endal on üks plaan augustis minna ühte Eestile lähemasse kohta, koos hea seltskonnaga…. loodan, et see saab toimuma.


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/St._Simons,_Georgia

[2] https://www.goldenisles.com/discover/st-simons-island/

Suitsumägede matk. I osa

Suitsumägede matk. I osa

Jaanuaris 2022 sai sõpradega plaanitud, et mai lõpul lähme Põhja-Carolinasse (USA) mägedesse matkale. Kutse lunastasin, kui sooritasime jalgsimatka, koos iiri pubide külastamisega, Palm Beach´ilt Boca Raton´i (selle blogi nägemiseks klõpsa eelneval lingil), mis oli pühendatud sõber Maksimi 40.-ndale “hällipäevale”. Siht sai seatud ning peagi saatis Andrei ka võimaliku marsruudi (kiitsime selle üksmeelselt heaks) ning märtsis sai ka soodsad lennupiletid endale hangitud. Viber-grupis kütsime oma entusiasmi muudkui üles ja desserdina saaatsime üksteisele pilapalasid meie ühisest “idanaabrist” käimasoleva Vene Ukrainasse sissetungi foonil… Minu sõbrad on maailmavaateliselt normaalsed Floridas (USA-s) resideeruvad valgevenelased.

27.mail istusin Tallinnas lennukile ja väikese hilinemisega olin sama päeva hilisõhtul (Ameerika Idaranniku aja järgi), kahe jätkulennuga läbi New Yorgi, ka Miamis (Floridas) kohal. Järgmise päeva varahommikul alustasime autosõitu Põhja-Carolinasse. Fontana Dam´i juures olevasse hotelli jõudsime nõka enne päikeseloojangut. Tee peal tegime kehakinnitus-pausi traditsiooniliselt kantristiilis maanteeäärses kõrtsis Cracker Barrel´is (suur üleameerikaline kett muideks!). Põhja-Carolinas sõitsime I-95-lt (kiirtee Idarannikul Miamist Kanada piirini) maha, et nautida ilusaid vaateid kõrvalteedel – ilusad niidetud muruga maakodud, kõnklikud maastikud, järved jne.

Great Smoky Mountains (tšerokii keeles: ᎡᏆ ᏚᏧᏍᏚ ᏙᏓᎸ , Equa Dutsusdu Dodalv) on mäeahelik , mis kõrgub Tennessee – Põhja-Carolina piiril USA kaguosas. Need on Apalatšide mägede alampiirkond ja moodustavad osa Blue Ridge’i maastikupiirkonnast.[1] Nimi “Smoky” tuleneb looduslikust udust, mis sageli levib mägede kohal ja paistab eemalt suurte suitsusammastena. Selle udu põhjustab taimestik, mis eraldab lenduvaid orgaanilisi ühendeid – kemikaale, mis moodustuvad normaalsel temperatuuril ja rõhul.[2]. Siinsete alade põliselanikud on (olid) tšerokiid (ingl k Cherokees), kes elavad Oklahomas ja Põhja-Carolinas. Tšerokii keeles rääkijaid on alles vaid ligi 2000 inimest aga jälgi sellest keelest leidub palju kohanimedes. Nii näiteks on Tennessee osariigi nimi tulnud tšerokiikeelsest sõnast Tana-tsee-dgee, mis tähendab “kus-veed-kohtuvad”. Meie matkarada läbis esimesel päeval kordi Tennessee osariiki.

© Chris Mobley. http://www.sharetheexperience.org. Päikesetõus. Great Smoky Mountains.

Mägedes asuv Great Smoky Mountainsi Rahvuspark rajati 1934. aastal Ameerika Ühendriikide Kongressi otsusega ja selle pühitses ametlikult 1940. aastal sisse USA president Franklin D. Roosevelt . Park on 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus ja 1988 kuulutati see rahvusvaheliseks biosfäärikaitsealaks.[3]. Mägedes on rikas taimestik (põhiliselt lehtupuumetsad) ja loomastik (rahvuspargi sümboliks on mustkaru). Viimasest tuleb ka edaspidi juttu. Kes sinna minna soovib leiab siit blogist ka viited infole.

© Hardi Reiter. Matkaradade suunaviidad (vahemaad miilides). Appalachian Trail. Grand Smoky Mountains National Park. Tennessee. USA. 29.05.2022. Sony Xperia 1 III.

Pühapäeva (29.05) hommikul pool kümme olime rahvuspargi Appalachian Trail´i väravas – mina, Andrey ja Maksim. Meie matkarajad (ingl k trails (Appalachian Trail, Rocky Top, Eagle Creek and Lakeshore Trail))  leiad viites[4]. Esimene päev kujutas endast pidevat tõusu. Mul oli käe peal GARMIN´I nutikell, mis salvestas esimese päeva teekonna[5]. Turjal olid meil kotid raskusega kuni 17 kg. Minu kotis oli üheinimesetelk, alusmadrats, magamiskott, kangem joogikraam, pudeldatud vesi, liha- ja kalakonservid jm matkaks hädavajalik. Mahaunustatud asjadest võiks mainida kella toitejuhet. Kuigi akupank oli kenasti kaasas, polnud sellest asja. Esimese päeva lõpuks oli alles vaid 24% kella akumahust. Kohtades, kus meie mägedes viibisime, suuremas osas mobiilside puudus, Olime offline´is – väljaspool “tsivilisatsiooni”. Teise päeva hommikul lülitasin ka mobla välja, fotosid tegi edasi Andrei (kaanefoto on muideks tema tehtud, iPhone´iga).

Minu varustusse kuulusid matkasaapad, milled muretsesin enne Kilimanjaro tipu vallutamist (2006). Need on läbinud erinevaid matkaradu Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Nüüd said need ristsed ka Põhja-Ameerikas. Kvaliteetsed asjad püsivad kaua. Nagu ütleb kõnekäänd – Ma pole nii rikas, et osta “odavaid” asju. Lisaks olid mul kaasas “amfiib-matkasandaalid” (tugeva ninaosaga), milled muretsesin Zambezi raftinguks Rodeesias (2009).

© Hardi Reiter. Lagunenud hoone korsten “mittemillegi keskel”. Appalachian Trail. Grand Smoky Mountains National Park. Tennessee. USA. 29.05.2022. Sony Xperia 1 III.

Kusagil kella viie ajal jõudsime kohta nimega Mollies Ridges Shelter – telkimis- ja katusealuse koht. Sinna oli kümmekond inimest telkima ja katuse alla magama (siit ka ingl k täiend nimes – shelter) sättinud ning vaaritasid endale süüa teha. Peale tervituste ja “valveküsimuste “(Where are you from? jne) esitamist ja neile vastamist, otsustasime minna edasi järgmisse peatuskohta, et mitte end pidevatele küsimustele vastamisega üle koormata… Ah jah üks, umbes 60 a sportlik ameeriklanna, teadis Erika Salumäe saavutusi… Vau!!! Ta oligi tark naisterahvas, temaga kohtume ka teises osas…

Peale viite kilomeetrit, eelmisest laagriplatsist, jõudsime Russel Field Trail Shelter´isse. Siin polnud hingelistki, sest  varjualuse seinal rippus silt: ” Hoiatus! See ala on agressiivsete karude tegevuse tõttu suletud!”. Meile see aga sobis ideaalselt – olime garanteeritud privaatsusega. Jõudsime laagripaika kella seitsmeks õhtul. Päikeseloojangu aeg oli seal 8.15 PM (20.15). Telke me põsti panema ei hakanud, vaid heitsime end katusealuse alla magamiskottidesse. Kui hea maitses korea kiirnuudlid koos loomalihakonserviga. Desserdi juurde asudes avastasime imelise kokteili – Jägermeister iiri viskiga. Kooslus oli võrratu. Matkajutude lõpul olime kella kümneks kutud…

© Hardi Reiter. Russel Field Trail Shelter. Appalachian Trail. Grand Smoky Mountains National Park. Tennessee. USA. 29.05.2022. Sony Xperia 1 III.

PS! Ilmast … Fontana hüdroelektrijaama tammi (Fontana Dam) juures oli +25 sooja ja päikeseline, ülal sama aga kraade vähem. Suurema osa aja kõndisime metsasaludes…mõnus matkamiseks. Hankisime pidevalt mägiojadest (ingl k creek) vett, sest tarbisime seda meeletult – pidev tõus esimesel päeval. Ainuke hetk, kus me joomist piirasime ja jaotasime, oli esimese päeva teine poolt – suurematel kõrgustel oli neid ojasid vähevõitu. Teine päev oli selles osas – “üks lust ja lillepidu” (ning seda vaid vee hankimise osas muidugi).

© Hardi Reiter. Minu soni oli nii kulunud, et otsustasin temaga hüvasti jätta. Russel Field Trail Shelter. Appalachian Trail. Grand Smoky Mountains National Park. Tennessee. USA. 29.05.2022. Sony Xperia 1 III.

[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Great_Smoky_Mountains

[2] https://www.earthdata.nasa.gov/learn/sensing-our-planet/volatile-trees

[3] https://www.nps.gov/grsm/index.htm

[4] https://www.alltrails.com/explore/map/appalachian-trail-rocky-top-eagle-creek-and-lakeshore-trail-3713bdd?p=-1

[5] https://connect.garmin.com/modern/activity/8929797070?share_unique_id=2

Agitpropa uus tulemine

Agitpropa uus tulemine

Ühesõnaga hagige ühiskond loob haigeid teoseid.

Agitprop; [vene keelest: агитпроп , tr. Agitpróp , agitatsija portmanteau , “agitatsioon” ja “propaganda”) viitab ideede tahtlikule ja jõulisele levitamisele. Mõiste pärineb Nõukogude Venemaalt , kus see viitas popkultuurile, nagu kirjandus, näidendid, brošüürid, filmid ja muud kunstivormid, millel oli selgesõnaline poliitiline sõnum kommunismi kasuks .[1]

© Tundmatu autor. 2022.

Uuestiavastatud vana ehk siis agitpropa renessanss ning seda putinistliku-šovinistlikku režiimi teenistuses. Kitšilik taies, mis on täis väljamõeldisi oma haige eesmärgi väljendamiseks. See meem tädikesest punalipuga Ukrainas toitis režiimimeelseid Venemaal looma haiget kuvandit. Vaadake kuidas on pildil kuvatud Hollywoodi filmitegelasi… Soovitan kuulata selle memme hilisemat juttu, mis tegelikult tema ümber toimus (toimub)[2]


[1]https://en.wikipedia.org/wiki/Agitprop

[2]https://www.youtube.com/watch?v=51eJxqjox-E


Kõlvarti meeleruum

Kõlvarti meeleruum

Homo sovieticus ehk siis nõukogude inimene assotsieerub meile eelkõige venekeelsuse ja -meelsusena. Need jällegi on väga tinglikud mõisted. Eestikeelne Wikipeedia (nii nagu ta on) räägib pigem sellele inimtüübile omastest käitumismustritest[1]. Nn nõukogude kultuuri osa oli vene keeleruum, koos sinna juurdekäivaga (sh “suure vennasrahvast” ja “sõprusest” rääkimine). Mina nimetaks pigem seda meeleruumiks.

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti seisukohavõtud 9.mai „pidustustest“ tekitasid suurt vastukaja Eesti ajakirjanduses[2]. Ma ei hakkaks pikalt siin peatuma selle päeva tähendusest, sest minu seisukoht ühtib enamuse seisukohaga. See nn „Surematu polgu“  etteaste meenutab natsisabatit. Sõjaohvrite mälestaamine on iseenesest normaalne nähtud, propagandapalagan mitte. Lahkaks pisut linnapea isikut.

Mihhail Kõlvart sündis 1977.a. tollaaegses Kasahhi NSV-s. Tema ema oli korealane ja isa on eestlane. Tema ema vanemad küüditati Kaug-Idast Kasahstani[3]. Sama saatust jagas tema Eestist pärit isa. Korealaste saatus oli kurb, nii nagu miljonitel inimestel NLiidus. Kõlvarti noorus möödus venekeelses keskkonnas okupeeritud Eestis. Korea keelt ta ei räägi ja eesti keele teadmised olid tal jupp aega kesised. Kodune keel oli vene keel. Viimane jääb mulle arusaamatuks (?) Laps pandi vene kooli ning seal kujunes ka varakult tema maailmapilt. Kuigi tema sõnavõtud on ajas muutunud eestisõbralikumaks, muretseb ta väga oma elektoraadi pärast. Viimane on aga väga  Eesti-vastane (Lasnamäe valimisringkond), neile omase kombestiku ning suure mõjutatusega idanaabri riigimeediast (imperialistliku propaganda “solgitorust”). Mihhail Kõlvart räägib venelastele üht ja eestlastele teist juttu. Kust on pärit tema skisma? Missugused algpõhjused on selliste inimeste maailmapildi kujundamisele? Üks võtmetest on NLiidus läbiviidud väikerahvaste venestamine. NB! Russofoobi silti palun mulle mitte juurde kleepida, sest mul on venelastest sõpru. Aga vene šovinismi ma ei salli.

Hea näide venestamisest on Kasahstanis toimunu. Kasahhi NSV  oli omal ajal Valgevene NSV ja Ukraina NSV järel kõige venestunum. Nimetatud protsess toimus süstemaatiliselt. Kaeme statistikat!

Kasahhi NSV venestamise peamine põhjus on seotud rahvusliku koosseisu muutumisega, mille tulemuseks oli põlisrahvastiku osakaalu järsk vähenemine, mida mõjutasid järgmised tegurid:

– põlisrahvastiku kaotus Kasahstani näljahäda ajal 1930. aastate alguses (üle 1 miljoni inimese);

– 20. ja 30. aastatel vallandunud talupoegade ümberasustamine slaavi liiduvabariikidest (umbes 250 000 inimest);

– sisserändajate saabumine teistest vabariikidest Kasahhi NSV industrialiseerimise ajal , mis algas 30. aastatel;

– muude rahvuste küüditamine Kasahhi NSV-sse aastatel 1937–1949 (umbes 1 miljon inimest);

– Stalini repressioonide alla sattunud kodanike ümberasustamine Kasahhi NSV-sse ajavahemikul 20. aastate lõpust kuni 50. aastate alguseni (üle 5 miljoni inimese);

– sisserändajate saabumine teistest „liiduvabariikidest“ Kasahstani NSV uudismaade arendamise käigus, mis algas 1954. aastal (640 000 inimest saabus alles esimesel etapil 1954-1956).

Eesti venekeelsed inimesed võivad leida, et ukrainlastele pakutakse isegi suuremaid soodustusi kui kohalikele ning see võib põhjustada rahulolematust.

Mihhail Kõlvart

Kasahstani venestamine tõi kaasa kasahhi-vene kakskeelsuse massilise leviku, kuid vastupidine vene-kasahhi kakskeelsus praktiliselt puudus. “Prestiižne” vene keel nõukogude ajal sai nn sotsiaalse mobiilsuse ja tööalase karjääri tagatiseks. 1920.–1930. aastatel oli vene keelt kõnelevate kasahhide arv tühine. 1970. aastaks valdas vene keelt 42% kasahhidest, samal ajal kui kirgiiside seas oli see näitaja 19% ning usbekkide, tadžikkide ja türkmeenide seas oli veelgi madalam – 15%. 1989. aastaks rääkis vene keelt 63% kasahhidest. 30% nn linnakasahhidest ei osanud oma emakeelt ja rääkisid ainult vene keelt.

1959. aastal moodustasid kasahhid umbes 30% vabariigi kogurahvastikust, 1962. aastaks langes kasahhide osakaal 28,9%-ni (slaavi rahvaid oli kokku 57%). Just sel ajal saavutas riigi elanikkonna assimilatsioonipoliitika haripunkti. Slaavi rahvaste (peamiselt venelaste) ümberasustamise tulemusena olid kasahhid kuni 1996. aastani vabariigis rahvusvähemus (Kasahhi NSV oli ainus NSV Liidu liiduvabariik, mille „titulaarrahvas“ sai vähemusrahvuseks, sai vene keel enamuse elanikkonna keeleks ja nende teadmised on muutunud vajadusest jäigalt tingituks. Venelaste ümberasustamist rahvusvabariikidesse nimetatakse koloniseerimiseks.

Ühe inimese surm võib olla tragöödia, kuid miljoni inimese surm on puhas statistika.

Josif Stalin

Peaaegu kogu Kasahhi NSV kõrgharidus venestati, see mõjutas ka olulist osa alg- ja keskharidust. 13. märtsil 1938.a. anti välja määrus “Vene keele kohustuslikust õppest rahvusvabariikide ja piirkondade koolides” ning 1979. aastal muutus vene keele õpe koolieelsetes lasteasutustes kohustuslikuks. 1955. aastal kaotati kasahhi keele õpetamine riigi vene õppekeelega koolides (Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu määrus 4. juunist 1955 “Kasahhi keele kohustuslikust õppest vabastamise kohta vene koolides”).

1957. aastal võttis Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu vastu resolutsiooni “Kohustusliku emakeeleõppe kohta kasahhi õpilastele, kes õpivad koolides, kus õppetöö toimub vene keeles”. Määruse kohaselt tuli kasahhi keelt õppida klassirühmades, kui igas klassis oli vähemalt 10 kasahhi keelt õppivat õpilast (juhul, kui klassis oli selliseid õpilasi alla 10, oli vajalik luua õpilaste rühmad 2-4 ja eraldi 5-7 klassi õpilaste arv igas rühmas on vähemalt 10 inimest). Mõnes koolis tollal aga praktiliselt puudusidki kasahhi keele tunnid.

Aastatel 1959-1960 oli Kasahhi NSV-s 3 123 kasahhi kooli 192 274 õpilasega, 826 103 õpilast õppis aga 4 199 vene koolis. Veel 374 998 õpilast õppis 1 518 segakeelses koolis (usbeki-, uiguuri- ja tadžikikeelsete koolide arv oli tühine). Kui 1958. aastal oli kasahhikeelsete laste osakaal 75%, siis 1991. aastaks oli see näitaja langenud 34,4%-ni. Märkimisväärne osa kasahhikeelsetest koolidest asus maapiirkondades ja linnades kasahhikeelne õpe praktiliselt puudus. Sellest annab tunnistust fakt, et kuni 1980. aastate lõpuni oli vabariigi pealinnas Almatõs ainult üks kasahhikeelne kool – kool nr 12.

Perioodil (1950-1970) vähenes kasahhi koolide arv 3 891-lt 2 577-le, samas kasvas vene õppekeelega vene koolide arv 1 500 võrra. 1989/90. Kasahhi NSV-s õppis 67% õpilastest vene ja 32% kasahhi keeles.[4]

Ei mingeid korea koole, kuigi neid küüditati Kaug-Idast sinna omal ajal ca 180 000[5] . Olen olnud ühel sünnipäeval vene inimeste juures Eestis, kus viibis ka üks selline korealane. Sarnane saatus tabas ka tema vanemaid, nagu Kõlvarti ema omi aga see kuidas ta seda rääkis… See oli vene propaganda poolt ajupestud inimese musternäidis: „Stalin päästis meid jaapanlaste käest“ ehk siin „Kannatus on õnnistus“. Sama kordub Kõlvarti poolt “vabastajate” õnnitlemises…

Kõik eelpoolkirjutatud on „millipromill“ kogu sellest venestamise loost, mis algas tsaariajast ning kestab siiani. Nüüd kahjuks veelgi hullemas vormis Ukrainas. Sealt tulnud pagulaste osas on Mihhail Kõlvart edastanud Eesti avalikkusele venelaste seas levinud ukrainafoobset narratiivi[6]. Püüdsin siin lahata tema mentaalsuse põhjuseid (üks osa paljudest) ning loodan, et saite targemaks. Muidugi selle mentaalsuse on saanud ta oma vanematelt ja vanemad pärisid selle just sellest NSVL-s valitsenud venestamispoliitikast, mis sünnitas tegelikkusele mittevastavaid “ajaloomüüte”… PS! ka mina sain, kuigi teadsin paljut siinkirjutatut varem.


[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Homo_sovieticus

[2] https://www.postimees.ee/7513713/kolvarti-tolgendus-9-maist-tekitab-paljudel-kusimusi

[3] https://elu24.postimees.ee/4279079/kas-teadsid-kes-on-suurima-haaltesaagi-saanud-mihhail-kolvart-juurtelt

[4]https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_(%D0%BF%D0%BE%D0%BB%D0%B8%D1%82%D0%B8%D0%BA%D0%B0)#%D0%A0%D1%83%D1%81%D0%B8%D1%84%D0%B8%D0%BA%D0%B0%D1%86%D0%B8%D1%8F_%D0%9A%D0%B0%D0%B7%D0%B0%D1%85%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D0%B0

[5] https://www.thestoryinstitute.com/the-koreans-of-kazakhstan

[6] https://www.err.ee/1608541252/kolvart-sojapogenike-soosimine-voib-tuua-venelaste-pahameele-ja-pinged

Achtung: punane rist [+]

Achtung: punane rist [+]

Proloogina tuleb mulle meelde üks tsiviilasi, kus ma noore juristina 1990-ndatel esindasin tsiviilasjas ühte tuntud rokkmuusikut. Kaasus oli seotud omandireformiga (erastamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega). Vastaspooleks oli Eesti Punane Rist. Võiks nagu eeldada, et tegemist oleks justkui Ema Teresa taoliste isikutega aga tegelikkuses osaleti inimeste kiusamises. Võistime selle protsessi. Sellest ajast jäi okas kurku. Maine oli rikutud.

Rahvusvaheline Punane Rist on üks rahvusvaheline liikumine ja seda kureeriv organ on ICRC. Rahvusvaheline Punase Risti komitee (ICRC), Šveitsis Genfis asuv Šveitsi kodanikest koosnev komitee , mis juhib rahvusvahelist liikumist ja millel on rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel erikohustused, mis juhinduvad Genfi konventsioonidest[1]. ICRC piirab oma liikmeskonda ainult Šveitsi kodanikega ja erinevalt enamikust valitsusvälistest organisatsioonidest ei ole sellel üksikisikutele avatud ja piiranguteta liikmelisuse poliitikat, kuna komitee valib uued liikmed ise (seda nimetatakse koostööks).

1990-ndatel oli Eesti Punase Risti üks põhieesmärke Punase risti kui sümboli kasutamise monopoliseerimine. Tähelepanelik kodanik peaks mäletama, et kunagi olid apteegid punase risti kujutisega, kuid peale EPR ristiretke muutusid need kas roheliseks või asendusid muu sümboolikaga.

Olen olnud ise keskmisest heldem annetaja ning võimalusel olen annetanud otse. Peaasjalikult olen annetanud puuetega inimeste abiorganisatsioonidele ja abivajajatele. Ukrainat olen toetanud rahaliselt (annetanud otse Ukraina armeele) kui materiaalselt (gaasipõleti, sülearvuti, nutifoniga). Seal kus tuleb mängu mõni suurem bürokraatlik institutsioon (Punane Rist, suurfondid jms), tekitab see minus pisut tõrksust rahakoti avamisel. Eesti Päevalehes ilmus just värske lugu, et raha ei jõua abivajajateni[2].

Punase Risti tegevus II maailmasõjas ning hilisemates konfliktide on olnud küsimärgi all. Ukraina inimeste küüditamistele kaasaaitamine (või sellest osavõtmise kavatsus) on väärt kaassüüdlaseks nimetamist[3]. Õnneks lüüakse sellele häirekella ning siinjuures tuleb välja tuua vaba ajakirjanduse suur roll selles. See sõda Ukrainas on toonud välja paljude ärimeeste, organisatsioonide ja ettevõtete silmakirjalikkuse ja kahepalgelisuse.

Rääkides II maailmasõjast on, paradoksaalsel kombel, olemas ka Punase Haakristi Selts[4] Haakrist (卍wàn ; “lõpmatus”, “kõik”) on hiina ja teistes kultuurides universumi sümbol ehk Jumala ilming ja loovus. Sümboli kasutamine erinevates Aasia kultuurides on iidse päritoluga ja pole  seotud sümboli kasutamine saksa natsionaalsotsialistide (NSDAP) ikonograafia ning organisatsiooniga. See selts on rahvusvaheliselt tunnustamata.

Eesti Punasele Ristile kuulub muideks ka  kaubamärk „Punane Ristik“[5]. Huvitav, kas nad tahavad ka punase ristikulehe kasutamise monopoliseerida. Heategevuse ühildamine äritegevusega pole hea idee.

PS! Käesoleva postituse eesmärgiks pole usaldamatuse õhkkonna loomine aga samas isikute teod annavad alust (objektiivsete) hinnangute andmisele. Samuti ei sea ma kahtluse alla Punase Risti põhieesmärkide teostamisel osutatud abi inimestele. Aitame Ukrainat! Слава Україні!


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Geneva_Conventions

[2] https://epl.delfi.ee/artikkel/96279369/eestlaste-punasele-ristile-annetatud-miljonid-pole-joudnud-ukrainasse-abivajajateni

[3] https://uueduudised.ee/uudis/maailm/hitlerist-putinini-ehk-punase-risti-vana-arm-ei-roosteta/?fbclid=IwAR15xg4alqMzQ4q_Tl6dP6AN_yqy9J6klaj1qyfRWNikUSLxuVWuaVB4REM

[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Red_Swastika_Society

[5] https://andmebaas.epa.ee/avalik/#/trademarks?nr=M202101102&ln=et

Ukraina meie kodus.

Ukraina meie kodus

Elame pea kuu juba teises reaalsuses – Venemaa tungis kallale Ukrainale ning tegeleb seal hävingu külvamisega. Eestisse on saabunud tuhandeid sõjapõgenikke. Suurem osa meie ühiskonnast näitas üles empaatiat ukrainlaste suhtes ning see teeb rõõmu, pole me ühtigi sellised “tuimad tšuhnaad”. 🙂

Olin üks väheseid oma tutvusringkonnast, kes julges arvata ja välja öelda, et Huilo ründabki Ukrainat aga, milles ma väga puusse panin, oli ukrainlaste kaitsetahe. Slava Ukraini! Kardsin, et venekeelsed on ka venemeelsed. Eksisin ja mul on hea meel selle üle ja vabandan nende ees. Puutinlik blitzkrieg jäi ära! Tuska võib tekida aga oht, kuulates eksperte, et sissetung võib vinduma jääda survestab Lääs Ukrainat, endale kahjulikke, järelandmisi tegema.

Aga kõige hullem võib toimuda siin samas Eestis. Põgenike arvu suurenedes hakkab õhiskonnas sees käärima. Venemaa majanduslik survestamine ei jäta üsna pea puutumata ka meie majandust ehk ka siis meie rahakotti. Ja siin kätkeb oht. Tarbijaühiskonnas on enamike inimeste väärtushinnangutes leidnud koha mugavus ja turvalisus (Ma mõtlen siinjuures majanduslikku-).

Põgenikega tegelemine neelab rahalisi vahendeid riigieelarvest ning olematu majanduskasvu korral (see tundub olevat ilmselge) peame hakkama raha ümber jagama. Kas meie ühiskond on selleks valmis? Näeme! Aga juba praegu kostub vinguvaid hääli, keda õhutavad üles need samad eilsed “vaksiinivastased”, “lapikmaalased” jms mass inimesi – milleks me peame neid aitama??? Kohalikud venelased enamikus suhtuvad ukrainlastesse negatiivselt… see on fakt, mida võimud tunnistada ei taha. Selle asemel tegeletakse lääneliku võltstolerantsuse ülesnäitamisega. Eestlaste seas on igasuguseid mõttehälvikuid (kohtasin üht sellist oma lähedase sugulase seas kahjuks isegi) hetkel marginaaalne vähemus. Kuid kas söömata jäänud grillvorst või trenni vedamata laps võib meis murda empaatiat?

Tänases rus.Postimehes arvab keegi Igor Kalakauskas, kes peab ennast pedagoogiks ja publitsistiks, et me peaksime siinsetele umbkeelsetele andma tingimusteta kodakondsuse ja lõpetama vene koolide ülemineku eestikeelsele haridusele… Mul on parem idee… kes pole rahul… Чемодан, вокзал, Россия

Kui Eesti 1990-ndate alguses taasiseseisvus, olid paljud deklaratiivselt nõus “kartulikoori sööma” aga reaalsuses tekkis neil kibestumus. Minu jutt on lühike – igaüks meist peaks ümbervaatama oma tarbimisharjumused (kolme õlle asemel nt 2,99 õlut jooma, 100 g seapeki asemel nt 98 g sööma, 500 kodust eemal olevasse poodi sigarettide järele jala minema jne). Väiksed matemaatilised arvutused ja olemegi võidus ja on mida jagada. Siin on aga ka paradoks – vähem tarbimist toob kaasa maksude vähesema (sh käibemaksu ja aktsiisi) laekumise.

Kui meie ei suuda olla solidaarsed abivajajate (siinjuures pean silmas ukrainlasi) suhtes, miks siis ohu korral peaks teised meid aitama? Need kümned tuhanded eestlased, kel õnnestus siit 1944-ndal pageda, said peavarju majandusraskustes vaevlevas ilmasõjajärgses Lääne ühiskonnas. Selle ühiskonna üks alustalasid on kristlik eetika ja Markuse evangeeliumis kõlab see nõnda: “Armasta oma ligimest nagu iseennast…”.

PS! Samas ma pole ma nii sinisilmne ning arvan, et siiasaabunud põgenike seas on igasuguseid tegelasi – see mass on tavaline läbilõige inimasustusest ümber maailma… Aga vältigem ka siis üldistamisest.

Ukraina. Infosõda vs denatsifitseerimine

Ukraina. Infosõda vs denatsifitseerimine.

Eile (08.märtsil 2022) Riiast koju tulles jõudis sõda kaudselt otsepildis ka minuni. Lux Expressi bussis olid Ukraina pagulased ja tugevdatud oli ka piirikontrolli ning igapäevased sõjamõtted asendusid ka mõneti ka “otsepildiga”.

Minu igahommikune ärataja on olnud alati Vikerraadio ning täna juhtusin peale kaheksat kuulama ka Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osakonna nõunik Priit Talve juttu infosõjast (see on järelkuulatav nende kodulehel)… Natukese naiivne oli see jutt… nii riigiametnikel Eestis kui ka Läänes ja juba alates 2008.a. Georgiale kallaletungist Venemaa poolt. Muidugi üks aspekt selle juures on tähtis – ühise rindena saavutatakse rohkem edu. Euroopa peaks näiteks kaasa minema USA gaasi ja naftaembargoga – meil kõigil tuleks püksikummi koomale tõmmata. Siinkirjutaja kannatab samuti tulude kokkukuivamisega – mul oli/on märkimisväärne Vene klientuur…

Jutu põhirõhk oli siinse venemeelse- ja keelse elanikkonna inforuumi kujundamisest. Teate, see ETV+ programm on hale raha ahjus põletamine. Tehke võimas telekanal neile koos lätlaste ja leedulastega ja samas nende riikide alatooniga, kus nad elavad. Viimaste päevade kogemus näitab, et rõhuv enamus Eesti muukeelsetest on sisuliselt meie riigi ja lääne ühiskonna vastased. Mina ei usu rahapõletamisse haleda “integratsioonijutuga” senipeetud infosõjas, eriti Eestis. Intervjuus kõlanud väide, et pigem on Kremli-meelsed vanemad inimesed, kui nooremad, ei vasta tõele…neid on rõhuvas enamuses kõikide seas. Teadsin ühte oma kodulinna vene koori juhti Polinari Sõtševskit (venestunud poolakas), kes ütles kunagi mulle, et eestlastel on omane suur naiivsus, sest nad arvavad eestikeelsusus ja -meelsus on sünonüümid… Polinari rääkis ise puhast eesti keelt :).

Ühte asja tundub, tundub mulle, teevad Lääneriigid praegu valesti. Edumeelsemaid ja targemaid venelasi tuleb aidata. Kuigi selekteerimine nende seas on keerukas, ei tohiks me samade väärtushinnangutega inimesi uppuda lasta. Mõelgem sellele,, et kuidas seda paremini teha.

© Hardi Reiter. Vabaduse väljakul Ukraina toetusmeeleavaldusel osalenud vene rahvusest protestijad. 26.02.2022. Tallinn. Sony Xperia 1 III.

Peale II maailmasõja lõppu viidi Saksamaal läbi denatsifitseerimine ning see toimis… See häving, mida natsionaalsotsialistid külvasid rahva sekka, sai enamikus välja juuritud ning tänapäeva sakslane on nagu iga teine eurooplane. Vene ühiskonnas aga valitseb totaalne fašism, ksenofoobia ja rumal “erilise ja kõrgelseisvama vene tsivilisatsiooni” kuvandi loomine… Kas pole sarnane Natsi-Saksamaaga… Paradoksina kõlab Vene ametivõimude algne jutt Ukraina-invasiooni põhjendamisel “demilitariseerimisest” ja denatsifitseerimisest” siinkohal irooniana. Nende kujutelm natsismist piirdub peaasjalikult Saksa mundrifetišes, mitte aga väärtushinnangute analüüsil.

Me ei tohiks piirduda vaid informatsiooniväljal võitlemisele, vaid lõpp-eesmärk peaks siiski olema selle ühiskonna, kes meist ida pool eksisteerib, “vaimne tervendamine” st denatsifitseerimine. Mul on vene sõpru ja tuttavaid ning nende maailmavaade ei erine minu omast… Asi on ikka selle ühiskonna common fashion mentaalsusest, mitte üksikindiviidis. 1990-ndatel kahjuks dekoloniseerimist ei teostatud, tänu Lääne liidrite “Jeltsini-usule” ning selle tegematajätmise vilju nopime siiani… Vaenlaste väljasaatmine tundus neile euroopalikult ebahumaanse teona…???

See Putini kokkukeeratud häving ei peaks lõppema temaga taasleppimises, vaid kogu selle hävingu põhjuste väljajuurimisega. Et seda ei korduks kunagi enam. Nii nagu on meie seas paljusid, kes peeglisse ei vaata ja tegelevad “enesehävitamisega”, peame vist meie neid idanaabreid aitama… Esmalt peatama “hüdrapealise sõjamasina” ja siis võtma ette “umbrohutõrje”…

PS! Nii õudne oli kuulata nädalavahetusel Vene ortodoksi kiriku pea – Patriarh Kirilli kommentaare sõja õigustamisel. Haigemat sõnavõttu annaks otsida… tsitaat: “Venemaa alustas sõda Ukrainas, et Donbassis ei toimuks geiparaade…”. Olen esitanud retoorilise küsimuse läbi sotsiaalmeedia Anne Veskile – mis on tema arvamus vene ühiskonnas toimuvast? Aga tundub, et non olet.

Rm 12:21 Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! Hea oleks see, et me laseks neil ise ümber kasvada läbi denatsifitseerimise. Aga enne plats puhtaks Ukrainas! Slava Ukraini!

Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Juhtusin esmaspäeval lugema ühes ajalehes artiklit lumekoristusest võrdluses meil ja Skandinaavia pealinnades. Tulles hiljuti Riiast, peab nentima et selle kesklinn näeb hulga puhtam ja kenam välja. Eks see rahvusvaheliselt enda naba imetlemine (IT-pioneerindus jms träšš) versus sisemaine pidev vingumine (ise midagi tegemata) ajab südame pahaks. Öäkk!

Meil on iseenesest ilus talveilm, vaheldumisi lühiajaliste suladega. Aga ma ei mäleta, et oleks siin juba aastakümneid jõulukuul suusatada saanud. Nüüd olen seda teinud juba igal kolmel talvekuul. Eelnevatel aastatel on see isegi märtsis ja aprilli alguses võimalik olnud. Rohke lumega käib aga kaasas tüütu tegevus – teede ja tänavate puhastamine. Kuna elana ja töötan Tallinna kesklinnas, on minu nende kahe punkti vaheline transport – jalakäimine. Kanuti aia servas on lahtilükatud sügisene lööktööobjekt – punane rattatee ning peale koristust on lumi selle ümbruses on samuti punakat tooni. Saame kevadel näha, mis sellest bläkist sai ??? Aselinnapea Novikov “lüüakse risti” ja vist õigustatult.

Ühesõnaga – nagu alati, “tuli talv see aasta ootamatult”. Loodeti arvatavasti, et korduvad eelmiste aastate soojad talved ning vähese lumega tegeleb “Emake loodus” ise, Aga võta näpust! Esimese talvelumega võitlus Tallinna kesklinnas kestis nädala. Mäletan detsembrikuist hommikust Endla tänavat…. oli tunne, et oled kusagil maakohas, sest kõnniteel oli vaid üks jalgsi sõtkutud “kurerada”. Ajapikku (ikka päevi ja päevi) saadi asi ka enam-vähem korda.

Tallinna linna suurim probleem lisaks “hilinevale” ja aeglasele lumikoristusele on ka kaaskodanike pohhuism (hea laen vene keelest). Tallinna kesklinna tänavate ääred on täis pargitud sõidukeid, mis takistavad teede lahtilükkamist ning see kõik tekitab vihaleajava olukorra. Mitte harva näed sa, et kaherealisel teel on lumevaba vaid üks (nt Poska tn, Raua tn jne). Samas aga kuuleme vaid “poolenesti õigustatud” sõimu linnavalitsuse aadressil. Linn võiks paigaldada vastavad liiklusmärgid koos lisatahvlitega, mis kohustaksid juhte teatud päevadel ja kellaajal mitte parkima autosid sinna. Lisaks on muidugi kitsaskoht ka kõnniteede puhastamine. Ennast eurooplaseks pidav eestlane ei ole varmas oma majaümbrust koristama, sest ta leiab selle kohustuse linna oma olevat. Aga mujal maailmas hoolitsevad kinnisvaraomanikud selle eest, et nende kinnisvara ümbrus ei pidevalt korras. Meil aga vastupidi ollakse harjunud vist elama “keset laga”. Me pole Põhjamaa, vaid “lähisvälismaa” ühele suurele ja kurjale idanaabrile sh sarnaste kommetega.

Üks fundamentaalsemaid põhjuseid, olen arutledes mõelnud, on ka see, et post-sojetliku omandireformi raames said meil omanikeks madalapalgalised. Nad on võimetud kandma täiendavaid rahalisi kohustusi sh haldama oma kinnisvara (sh ümbrust puhastama). Eks läheb veel paar aastakümmet, kuni ühiskonna see struktuuri osa muutub euroopalikumaks ning omanike hulk tõmbub koomale. Õige peremees hindab puhtust ja korda enda ümber. Kui ei jaksa, siis üüri või kasuta muul viisil!

Kunagi 90-ndatel alustasin noore ja “naiivse” juristina tööd ühes Harju maakonna omavalitsuses ning üks tähelepanuväärsemaid minu “töövõite” oli esimese Eesti omavalitsusena avalikõigusliku reaalkoormatise, mis puudutas heakorda, õigusakti koostamine ja selle vastuvõtmine volikogus. Aga nagu Eestis kombeks, see kahjuks ei rakendunud. Ju vist kardeti oma valijaid – vallasante rahaliselt koormata. Nimetatud reaalkoormatise üldine eesmärk oli järgmine: kui ise ei tahtnud ega saanud heakorrastanud omandi ümbrust, siis pidid maksma vallale, et see ise võtaks selle korda teha.

Nagu näeme pada sõimab katelt…ühed mustad mõlemad. Paraku pole olemas tasuta lõunasid… keegi ju maksab nende eest. Miks peaks mitteomanikud maksma kinni omanike tegematajätmised? Või siis ikkagi kinnisvaramaks (mõistlikus määras muidugi)?

PS! Mööblipoes müüakse muideks ka peegleid…

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

10.jaanuaril sai mu parim sõber 40.aastaseks. Ta otsustas tähistada oma sünnipäeva jalgsimatkaga Palm Beachilt müüda mere äärset piirkonda, kuni jaks otsa lõpeb… Jaksu jätkus aga piirdusime vaid ühe maakonnaga. Meiega lõi käe Andrey, valgevenelane Boca Ratonist. Ta on „lahe säga“. Sõitsime hommikul Uber´iga Hollywoodi raudteejaama (Browardi maakond) ning potsatasime rongiistmetel. Andrey liitus meiega Boca Ratonist ning väljusime West Palm Beachi jaamas. Ilmateade lubas räiget vihma… Viimase asemel silleras meile päev läbi soe päike.

© Hardi Reiter. Palm Beach´i äritänav – Royal Palm Way. iPhone 12 Pro.

Hommikuses niiskes kliimas liikusime miilijagu käies rannikuäärsesse Palm Beach´i – ilusasse asiste inimeste naabruskonda. Minule, nii nagu paljudele ameeriklastele assotsieerub see kohe Mar-A-Lago[1] ja Donald Trumbiga (NB! käänan ta nime eestipäraselt). Kunagi 2016.aastal kui ta presidendiks valiti, olin ma ka USA-s (kõigepealt „sotsialistikul“ Läänerannikul ja pärast seda tegime automatka Floridast Pennsylvaniasse) ning olid omad mälestused valimisjärgsest õhustikust. Enne matka kinnitasime keha ameerikapärases Surf Dineris. Toit oli suurepärane (muna benediktiini moodi). Palm Beach´il elab alaliselt kuni 9000 inimest, talveperioodil tõuseb see 25 000 inimeseni (troopiliselt soe Florida põhjapoolkera talv.).

Matka peamiseks vaatamisväärsusteks oli kavandatud arhitektuur. Väga palju on siin säilinud eelmise sajandi kahekümnendate- kolmekümnendate art deco´st otsesest või siis selle sugemetega arhitektuuri. Oma reisi jooksul kasutasin tihti liikumiseks rongi ning panin tähele, et nt TriRail´i liini jaamahooned sarnanesid teineteisele… Tagasi Eestisse jõudes lugesin sellest kõigest juurde ning sain teada, et nende autoriks on Gustav Maass[2]. Kirjapilt on õige ja kirjutatud vigadeta. 😊 . Maass oli pärit New Orleans´ist saksa emigrantide perest. Mingi aeg kolis ta West Palm Beachi ning on projekteerinud seal mitmeid kuulsaid arhitektuurimälestiste nimekirja kantud hooneid. Veel tuleks mainida kuulsatest arhitektidest Marion Sims Wieth´i[3], kes Mar-a-Lago ja Honolulus (Havail) Shangri La muuseumi arhitekt.

Loodusgeograafiliselt on Florida lõunaosa huvitav kooslus. Tiheda inimasustusega idarannik (Miami linnastu) asub suure temast läänes laiuva märgala – Everglades´i ja Atlandi ookeani ranniku vahel ning sinna jäävad ka endised mageveejärved (laguunid) mis on omavahel ja ookeaniga ühendatud kunstlike veeteedega (kanalid, tehisjärved jms). Paljud linnad nii nt ka Palm Beach ja Sunny Isles Beach asuvad kunstlikel saartel. Oma matka kestel ületasime mitmeid sildu. Meie matkatee kulges mööda Lake Worthi laguuni. Kaatrid on siin paljude jõukamate inimeste majapidamises tähtsal kohal – paljude hobiks on kalapüük jm veega seotu. Vesi on Florida „ammendamatu maavara“. Kunagi laiusid siin ümbruskonnas mangroovisalud, mille arv on jõudsalt vähenenud. Üksikutes kohtades võib neid veel kohata. Suurem osa kallastikust on ümberkujundatud juba inimeste poolt.

On üks asi, mis mind Ameerikas äärmiselt köidab… See on nende rohelusse uppuvad äärelinnad. Kuigi seal on palju kitši, siis troopiline kliima teeb need kohad ahvatlevaks elukohaks paljudele, kes põgenevad parasvöötme halli taeva alt. Siia – sooja pelgupaika! Matka lõputundidel olid meil peatused kolmes iiri pubis, kus „lisasime paakidesse kütust“… Nii nagu kõikjal USA-s kohtasime huvitavaid inimesi (soome emigrantide tütart, kes veel oma keelt nõka purssis, Austraalia vanameest, kes paberdollarit nina peal sirgena hoidis…).

Õhtu lõppes Boca Ratonis. Andrey grillis liha (minu ameerika sõbrad oskavad seda eriti hästi) ning ostsime sünnipäevalapsele ka tordi. Tee peal sündis ühe tuleviku matka plaan… mind lubati kampa võtta (tõestasin end sitke sellina) 😊.


[1] https://www.loc.gov/resource/hhh.fl0181.photos

[2] https://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Maass_(architect)

[3] https://en.wikipedia.org/wiki/Marion_Sims_Wyeth