Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Lumi 21/22. Pada sõimab katelt.

Juhtusin esmaspäeval lugema ühes ajalehes artiklit lumekoristusest võrdluses meil ja Skandinaavia pealinnades. Tulles hiljuti Riiast, peab nentima et selle kesklinn näeb hulga puhtam ja kenam välja. Eks see rahvusvaheliselt enda naba imetlemine (IT-pioneerindus jms träšš) versus sisemaine pidev vingumine (ise midagi tegemata) ajab südame pahaks. Öäkk!

Meil on iseenesest ilus talveilm, vaheldumisi lühiajaliste suladega. Aga ma ei mäleta, et oleks siin juba aastakümneid jõulukuul suusatada saanud. Nüüd olen seda teinud juba igal kolmel talvekuul. Eelnevatel aastatel on see isegi märtsis ja aprilli alguses võimalik olnud. Rohke lumega käib aga kaasas tüütu tegevus – teede ja tänavate puhastamine. Kuna elana ja töötan Tallinna kesklinnas, on minu nende kahe punkti vaheline transport – jalakäimine. Kanuti aia servas on lahtilükatud sügisene lööktööobjekt – punane rattatee ning peale koristust on lumi selle ümbruses on samuti punakat tooni. Saame kevadel näha, mis sellest bläkist sai ??? Aselinnapea Novikov “lüüakse risti” ja vist õigustatult.

Ühesõnaga – nagu alati, “tuli talv see aasta ootamatult”. Loodeti arvatavasti, et korduvad eelmiste aastate soojad talved ning vähese lumega tegeleb “Emake loodus” ise, Aga võta näpust! Esimese talvelumega võitlus Tallinna kesklinnas kestis nädala. Mäletan detsembrikuist hommikust Endla tänavat…. oli tunne, et oled kusagil maakohas, sest kõnniteel oli vaid üks jalgsi sõtkutud “kurerada”. Ajapikku (ikka päevi ja päevi) saadi asi ka enam-vähem korda.

Tallinna linna suurim probleem lisaks “hilinevale” ja aeglasele lumikoristusele on ka kaaskodanike pohhuism (hea laen vene keelest). Tallinna kesklinna tänavate ääred on täis pargitud sõidukeid, mis takistavad teede lahtilükkamist ning see kõik tekitab vihaleajava olukorra. Mitte harva näed sa, et kaherealisel teel on lumevaba vaid üks (nt Poska tn, Raua tn jne). Samas aga kuuleme vaid “poolenesti õigustatud” sõimu linnavalitsuse aadressil. Linn võiks paigaldada vastavad liiklusmärgid koos lisatahvlitega, mis kohustaksid juhte teatud päevadel ja kellaajal mitte parkima autosid sinna. Lisaks on muidugi kitsaskoht ka kõnniteede puhastamine. Ennast eurooplaseks pidav eestlane ei ole varmas oma majaümbrust koristama, sest ta leiab selle kohustuse linna oma olevat. Aga mujal maailmas hoolitsevad kinnisvaraomanikud selle eest, et nende kinnisvara ümbrus ei pidevalt korras. Meil aga vastupidi ollakse harjunud vist elama “keset laga”. Me pole Põhjamaa, vaid “lähisvälismaa” ühele suurele ja kurjale idanaabrile sh sarnaste kommetega.

Üks fundamentaalsemaid põhjuseid, olen arutledes mõelnud, on ka see, et post-sojetliku omandireformi raames said meil omanikeks madalapalgalised. Nad on võimetud kandma täiendavaid rahalisi kohustusi sh haldama oma kinnisvara (sh ümbrust puhastama). Eks läheb veel paar aastakümmet, kuni ühiskonna see struktuuri osa muutub euroopalikumaks ning omanike hulk tõmbub koomale. Õige peremees hindab puhtust ja korda enda ümber. Kui ei jaksa, siis üüri või kasuta muul viisil!

Kunagi 90-ndatel alustasin noore ja “naiivse” juristina tööd ühes Harju maakonna omavalitsuses ning üks tähelepanuväärsemaid minu “töövõite” oli esimese Eesti omavalitsusena avalikõigusliku reaalkoormatise, mis puudutas heakorda, õigusakti koostamine ja selle vastuvõtmine volikogus. Aga nagu Eestis kombeks, see kahjuks ei rakendunud. Ju vist kardeti oma valijaid – vallasante rahaliselt koormata. Nimetatud reaalkoormatise üldine eesmärk oli järgmine: kui ise ei tahtnud ega saanud heakorrastanud omandi ümbrust, siis pidid maksma vallale, et see ise võtaks selle korda teha.

Nagu näeme pada sõimab katelt…ühed mustad mõlemad. Paraku pole olemas tasuta lõunasid… keegi ju maksab nende eest. Miks peaks mitteomanikud maksma kinni omanike tegematajätmised? Või siis ikkagi kinnisvaramaks (mõistlikus määras muidugi)?

PS! Mööblipoes müüakse muideks ka peegleid…

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

Ameerika reis. 3.osa. Palm Beach.

10.jaanuaril sai mu parim sõber 40.aastaseks. Ta otsustas tähistada oma sünnipäeva jalgsimatkaga Palm Beachilt müüda mere äärset piirkonda, kuni jaks otsa lõpeb… Jaksu jätkus aga piirdusime vaid ühe maakonnaga. Meiega lõi käe Andrey, valgevenelane Boca Ratonist. Ta on „lahe säga“. Sõitsime hommikul Uber´iga Hollywoodi raudteejaama (Browardi maakond) ning potsatasime rongiistmetel. Andrey liitus meiega Boca Ratonist ning väljusime West Palm Beachi jaamas. Ilmateade lubas räiget vihma… Viimase asemel silleras meile päev läbi soe päike.

© Hardi Reiter. Palm Beach´i äritänav – Royal Palm Way. iPhone 12 Pro.

Hommikuses niiskes kliimas liikusime miilijagu käies rannikuäärsesse Palm Beach´i – ilusasse asiste inimeste naabruskonda. Minule, nii nagu paljudele ameeriklastele assotsieerub see kohe Mar-A-Lago[1] ja Donald Trumbiga (NB! käänan ta nime eestipäraselt). Kunagi 2016.aastal kui ta presidendiks valiti, olin ma ka USA-s (kõigepealt „sotsialistikul“ Läänerannikul ja pärast seda tegime automatka Floridast Pennsylvaniasse) ning olid omad mälestused valimisjärgsest õhustikust. Enne matka kinnitasime keha ameerikapärases Surf Dineris. Toit oli suurepärane (muna benediktiini moodi). Palm Beach´il elab alaliselt kuni 9000 inimest, talveperioodil tõuseb see 25 000 inimeseni (troopiliselt soe Florida põhjapoolkera talv.).

Matka peamiseks vaatamisväärsusteks oli kavandatud arhitektuur. Väga palju on siin säilinud eelmise sajandi kahekümnendate- kolmekümnendate art deco´st otsesest või siis selle sugemetega arhitektuuri. Oma reisi jooksul kasutasin tihti liikumiseks rongi ning panin tähele, et nt TriRail´i liini jaamahooned sarnanesid teineteisele… Tagasi Eestisse jõudes lugesin sellest kõigest juurde ning sain teada, et nende autoriks on Gustav Maass[2]. Kirjapilt on õige ja kirjutatud vigadeta. 😊 . Maass oli pärit New Orleans´ist saksa emigrantide perest. Mingi aeg kolis ta West Palm Beachi ning on projekteerinud seal mitmeid kuulsaid arhitektuurimälestiste nimekirja kantud hooneid. Veel tuleks mainida kuulsatest arhitektidest Marion Sims Wieth´i[3], kes Mar-a-Lago ja Honolulus (Havail) Shangri La muuseumi arhitekt.

Loodusgeograafiliselt on Florida lõunaosa huvitav kooslus. Tiheda inimasustusega idarannik (Miami linnastu) asub suure temast läänes laiuva märgala – Everglades´i ja Atlandi ookeani ranniku vahel ning sinna jäävad ka endised mageveejärved (laguunid) mis on omavahel ja ookeaniga ühendatud kunstlike veeteedega (kanalid, tehisjärved jms). Paljud linnad nii nt ka Palm Beach ja Sunny Isles Beach asuvad kunstlikel saartel. Oma matka kestel ületasime mitmeid sildu. Meie matkatee kulges mööda Lake Worthi laguuni. Kaatrid on siin paljude jõukamate inimeste majapidamises tähtsal kohal – paljude hobiks on kalapüük jm veega seotu. Vesi on Florida „ammendamatu maavara“. Kunagi laiusid siin ümbruskonnas mangroovisalud, mille arv on jõudsalt vähenenud. Üksikutes kohtades võib neid veel kohata. Suurem osa kallastikust on ümberkujundatud juba inimeste poolt.

On üks asi, mis mind Ameerikas äärmiselt köidab… See on nende rohelusse uppuvad äärelinnad. Kuigi seal on palju kitši, siis troopiline kliima teeb need kohad ahvatlevaks elukohaks paljudele, kes põgenevad parasvöötme halli taeva alt. Siia – sooja pelgupaika! Matka lõputundidel olid meil peatused kolmes iiri pubis, kus „lisasime paakidesse kütust“… Nii nagu kõikjal USA-s kohtasime huvitavaid inimesi (soome emigrantide tütart, kes veel oma keelt nõka purssis, Austraalia vanameest, kes paberdollarit nina peal sirgena hoidis…).

Õhtu lõppes Boca Ratonis. Andrey grillis liha (minu ameerika sõbrad oskavad seda eriti hästi) ning ostsime sünnipäevalapsele ka tordi. Tee peal sündis ühe tuleviku matka plaan… mind lubati kampa võtta (tõestasin end sitke sellina) 😊.


[1] https://www.loc.gov/resource/hhh.fl0181.photos

[2] https://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Maass_(architect)

[3] https://en.wikipedia.org/wiki/Marion_Sims_Wyeth

Ameerika reis. 2.osa. Tampa

Ameerika reis. 2.osa. TAMPA

Tampa on suuruselt kolmas linn Floridas Miami ja Jaksonville´i järel. Viimast kutsume vahest sõbraga naljatledes omavahel eestipäraselt Jaagupiks. Reis Tampasse algas meil AmTrak´i rongile istumisega Hollywoodi (FL) jaamas. Pilet maksis 45 dollarit (umbes 40 eurot), vahemaa on umbes 195 miili ehk 314 km. Huvitav on see fakt, et graafikujärgselt on reisi pikkuseks 5 tundi, siis graafikust kinnipidamine on tihtipeale küsitav. Meie jõudsime sinna näiteks 20 minutit varem.  Miami linnastus (Palm Beachi, Browardi ja Miami-Dade´i maakonna rannikuäär) oli rongil rohkelt peatusi ning peale läänekaarde suundumist hakkas neid harvemaks jääma. Kihutasime mööda põllumajanduslikke piirkondi (suhruroo-, apelsini- jm kasvandused) ja peatusime Okeechobee´s (seal asub suur samanimeline järv). Aga üldiselt on poolsaare keskosa soine. Tohutult suur veejuhtimistaristu läbib kogu osariiki. NB! Igal pool, sh linnaparkides vahest, võib kohata krokodille. Seega nende mageveekogudes ei ujuta!

Niisiis, Tampa on suurim linn Tampa Bay Area linnastus (koos Clearwateri ja St.Petersburgiga), kus elab kokku üle 3 miljoni inimese. Rongi sihtpunkti jõudsime läbi Tampa Union Station´i. Jaamahoone on ülikena restaureeritud koloniaalstiilis hoone. Meie hotell, kuhu oma kotid maha viskasime, asus mõne kvartali kaugusel Channel District´is Downtown´i ääres. Seega olime „strateegiliselt“ väga õiges kohas. Liikumiseks vajasime vaid “kondiaurujõudu”.

Üheks põhjuseks, miks ma Tampasse läksin oli ka vana hea eestlasest sõbraga kohtumine. Esimesel õhtul maabusimegi Ybor Citys. Viimane meenutab natukene meelelahutuslikku ja turistidele suunatud Tallinna Rotermanni kvartalit, tõsi küll hooned on seal valdavalt ühe- ja kahekorruselised. Selle linnaosa asutasid 1880. aastatel Vicente Martinez-Ybor ja teised sigaritootjad ning selle asustasid tuhanded sisserändajad, peamiselt Kuubalt , Hispaaniast ja Itaaliast . Järgmise 50 aasta jooksul veeretasid Ybor City sigaritehaste töötajad igal aastal siin sadu miljoneid sigareid.[1] Sinna jalutasime hotellist jala kakskümmend minutit. Lahe oli vaadata ümbruskonna Channel Districti ja Ybor City arhitektuuri. Praegu on Ybor City üle Ameerika tuntud vabaaja veetmise koht. Meie “õhtune residentuur” paiknes Ybor City Tap House´is. Õllekõrvaliste suupistete kohta saab vaid ülivõrdeid kasutada. Ybor City gentrifikatsioon sarnaneb mujal maailmas toimuvate tendentsidega – jõukam keskklass kolib „allakäinud rajoonidesse“. Meie puhul oleks lähim võrdlus ehk Kalamaja industriaalalade muutumine.

Järgmise päeva hommikul tegime ringkäigu Tampa Dowtown´is. Mis mulle kõige rohkem seal imponeeris oli Riverwalk – Hillsborough´ jõe kalda kohale rajatud kergliiklustee. Miks meil selliste pole? Ma kahetsesin, et jätsin jooksuvarustuse Miamisse… Kilomeetreid elamusi jäi kasutamata! Samas hea põhjus kunagi siia naasta!

Pealelõunat otsustasime pikema jalakäimise teha. Matk hotellist Westshore´i 5,4 miili (8,7 km) ja tagasi läbi Carver City-Lincoln Gardens´i (ca 62 protsenti on afroameeriklased, latiinosid 12 %) ja MacFarlane´i (latiinosid üle 50 protsendi) naabruskondade. Huvitav oli vaadata erinevate sotsiaalsete kihtide kooselamist (rikas mustanahaliste keskklass vs vaesem). USA linnakeskkonna suurim miinus on nende kõnniteed ja nende kohakuti puudumine. Eks ka Eestiski elavad osad inimesed oma mootorsõidukites ning jutt keerleb kütusehindade ja rehvivahetuse ümber. Boring people.

Õhtul tuli Jaan meid autoga St.Petersburgi. Kust selline nimi linnal? Kohalik legend räägib, et John C. Williams ja Peter Demens loopisid münti, et näha, kellel on au linnale nimi panna. Kui Demens võitis mündiviske, sai linn nime Peterburi (Venemaa ) järgi, kus Peter Demens oli veetnud poole oma noorusest.[2]

Käisime kahes erinevas asutuses – esimeses sõime head ameerika burgerit (see on tervislik toit, ebatervislikuks teeb selle eine, kuhu lisatakse friikad ja suhkrujook (koola vm)). Teine koht – Oak & Stone…Kasutaksin ülivõrdeid – parim reisi jooksul joodud õlu  (Goose Island´i Double Stout) ja üks elu parimaid maitstud pitsasid (valge kastmega). Nii nagu kõikjal maailmas, ostavad suured õlletootjad üles väiksemaid pruulikodasid. Goose Island Brewery kuulub ühele maailma suurimaile õlletootjale – ameerika Anheuser-Busch InBew´ile. 😦 Publik lokaalis oli rahvusvaheline… soetasin endale laheda FB sõbra – juudi, kelle naine on marokolane (tüüpiline American Dream), kelle üks huvisid on käsitööõllede degusteerimine. Eelmisel aastal kaotasin ühe Moskva juuditarist sõbra (oli sunnitud vähile alla andma), keda pidasin maailma targimaks naisterahvaks – kompensatsiooniks sain juudist FB sõbra 😊. Verast tunnen siia maani suurt puudust (nuuks!)… Enne hotellijõudmist jõudsin iiri pubis diskussiooni astuda ühe Putini-meelse keskealise naisterahvaga… Keskustelu muutus tuliseks. Naisterahva vaateid iseloomustas ülim naiivsus ja vist kunagise ajalehe „The Morning Star“ lugemine 😊. Viimane oli eelmise sajandi USA Kommunistliku Partei häälekandja, mida müüdi ka minu kodulinna ajalehekioskites.

Kolmandal päeval vaatasime Ybor City ka päevavalguses üle. Sõitsime sinna ajaloolise trammiga ja muideks see oli tasuta) Peale kolme pärastlõunal asusime tagasiteele – rongi väljumine hilines kaks ja pool tundi. Soovitan kõigile, kellel Miami baila-elu üle viskab või eelistab koheselt midagi kultuursemat, kiigata Tampasse. Nii nagu mujalgi Ameerikas, on siin piirkondlikud spordialade “fännklaabid” – nende ülivõimas lemmik on Tampa Bay Thunders´i jäähokiklubi ehk The Bolts. Kohalikud kõrtsid on täis nende atribuutikat. Nad on muideks võitnud Stanley karika aastal 2021.

© Hardi Reiter. 7th Ave. Ybor City. Tampa, Florida, USA. iPhone 12 Pro.

PS! Ybor City on kinnitatud USA-s riikliku ajaloolise vaatamisväärsuse piirkonnaks ja mitmed seal asuvad ehitised on kantud riiklikusse ajalooliste paikade registrisse. 2008. aastal tunnistas American Planning Association (Ameerika Planeerimisassotsiatsioon) 7th Avenue, Ybor City peamise kaubandusliku tänava, üheks “10 suurest (Great) tänavast Ameerikas[3]


[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Ybor_City

[2] http://www.saint-petersburg.com/famous-people/peter-demens/

[3] https://www.bizjournals.com/tampabay/stories/2008/10/06/daily28.html

Ameerika reis 1. osa. Miami liiklus.

Ameerika reis. 1. osa. Miami liiklus.

Sõitsin detsembris, peale jõule Ameerika Ühendriikidesse. Olin seda reisi planeerinud oktoobrist ning peale topelthaigust lihtsalt ootasin seda taastumisravi eesmärgil. Detsembris tundsin ennast juba hästi – käisin tavapäraselt jooksmas ning ka üle 35 aasta hiljem ka suusatamas ja seda detsembris (just nimelt detsembris ja Eestis)… valetan 2004.a. olin korra Slovakkias Tatrates, proovisin seal edutult mäesuusatamist… Aga murdmaasuusatamine mulle meeldib jätkuvalt.

Lendasin läbi Helsingi New Yorki ja sealt edasi Fort Laudeldale´i (Miami linnastu Browardi maakonna suurimasse linna). Uusaastapidu, vaheldumisi hommikuste jooksmistega Aventura linnas (Miami-Dade´i maakonnas). Uue 2022.aasta võtsime vastu rahvusvahelises seltskonnas Hollywood Beachil. Seal oli hea kaasatoodud buffee, vahuveinid… kõik nagu standardolukorras. Uusaastal järgnes sellele järelpidu sõbra maja basseini ääres. Klassika…

3.jaanuaril otsustasin üürida auto ning sõita Miami põhjaosast Highland Lakes East´ist oma lemmikkohvikusse Lulu in the Grove´i, mis asub Coconut Grove´i naabruskonnas (neighbourhood ingl k). Teekond sinna oli 39 km (miilides 21). Autoüür on hetkel kallis – koos kindlustusega maksis see päevas 84 dollarit (eurodes 75). Mis siis ikka – eesmärk pühendab abinõu. Üüritud hõbedane Nissan Sentra oli hea ja truu “suksu”.

Otsustasin sinna sõita müüda kiirteed – Interstate-95 (I-95). Mjah… ega liiklus, latiinoosariikides a la Florida, on midagi erikummalist. Kiirused on linnas kulgevatel kiirteedel keskmiselt üle 100 km/tunnis. Kusagil kolmandik juhtidest sõelub ühelt rajalt teisele, näitamata suunatuld. Kõige ohtlikumad olukorrad ootavad sind väljasõitudel (EXIT) – osa juhte teevad paremalt poolt manöövreid, sõites sinust mööda kohtadel, mis on mõeldud muuks eesmärgiks. Väljasõidud kiirteedelt on nummerdatud ning aitavad inimestel orienteeruda nt EXIT 18.

Peale higistamist ja GoogleMap´iga pusimist jõudsin pärale – ees ootas minu lemmikkohvik Miami lõunaosas. Kuigi oleks soovinuks proovida midagi muud, peatus mu silm ikkagi hamburgeril, millest oli jäänud head mälestused eelmisest selle koha külastusest (ca 10 a tagasi). Friikate asemel võtsin trühvlimaitselise kartulipudru… Lisaks sellele kaootilisele liiklusele, oli Coconut Grove´is probleem parkimisega. Kuna tegemist on kohaga, mis turistidele (eriti kodumaistele) meeldib, siis leida kohta autole oli raske. Esimese vaba koha juurest ajas mind politsei (viisakalt muideks) ära ning peale kolmandat ringi leidsin vaba koha.

Ameerika suurlinnades on tänavanimed suuremas osas nummerdatud ning peale korduvat USA külastust hakkas see mulle ka väga “kasutajasõbralikuna” tunduma nt NE 26 Ave tähendab, et oled suurlinna kirdeosa 26.avenüül, mis kulgeb põhja-lõunasuunaliselt ning kui tead sihtkohta ja oskad ka rooli suunda keerata. New Yorgis Manhattanil on üks erand nendest sirgetest tänavatest – Broadway, mis lookleb läbi avenüüde diagonaalselt läbi Times Square´i.

Enne loojangut pöördusin tagasi sõbra juurde. Alustasin US 1-lt, maanteelt, mis algab Kanada piiri äärest Uus-Inglismaal ja lõpeb Florida Keys saarestiku lääneosas Key West´i linnas. Olles juba kaootilisusega harjunud, tabas halb kogemus mind “kodutänavale” keerates. Olin vasakpöörde rajal esimene ning fooris põles punane tuli (ka vasakpöördeks) ning mingi kohalik latiino, lihtalt sõitis minu ette ning sooritas enne foori roheliseks süttimist “preventatiivse” vasakpöörde… Liiklusraev… ning see fckng pidev signaali andmine… Kõige õõvastavam pilt liiklusavariist USA-s meenub Teksasest (uuseesti keeles Texasest) aastal 2016, kiirteel I-10, kui kabriolett sõitis sisse vastassuunas liikunud suurele veoautole… ka siis rääkis juht rooli taga telefonis.

Suurlinna kiirteedel on tipptunnil pidevalt ummikuid ning kui juhtub avarii, siis kohakuti seisab seal liiklus samuti pooleks tunniks…tunniks… Ma ei imesta selle üle “nendesuguste” liikluskultuuri juures. Unustasin – nad istuvad roolis telefonide taga… aga oma lastele nad viibutavad näpuga netis liigse surfamise puhul… Milline silmakirjalikkus.

Ütleme nii, et “tsiviliseeritud” osariikides, seal põhjapool, on liiklus täitsa okei aga Floridas, eriti Miamis peaks enne pudeli kangemat sisse uhama (nali!!!). Muideks Floridas pole kehtestatud joobeastet mootorsõiduki juhtimisel. Reegel nr 1 on, et sa pead olema adekvaatne. Juhilubade saamine on Floridas nagu vetsuskäik – sinu vajadused saavad rahuldatud esimesel võimalusel…

PS! Surprise, surprise… Nii nagu viimasel ajal mujal Ühendriikides, arendatakse Miamiski ühistransporti – käiku on lastud linnastu kolme maakonda ühendavad rongiliinid: TriRail ja Brightline. Mina olen sõitnud selle esimesega ning sõber eelistab seda teisele asjaolul, et ühele lubatakse kaasa võtta tulirelvi, teisele ei. 🙂

Mull vs sööst.

Mull vs sööst.

Elame imelisel ajal – sissetulekud kasvavad, börsiindeksid kerkivad ja kinnisvara investeeringud (nii eratarbimise kui ka vaba raha paigutamise kohana) teevad rekordeid. Justkui aasta 2007 oleks tagasi. Lisaks eelnenule meenub mul eelmise buumi ajast in inimeste harjumuste ja käitumiste hämmastav sarnasus – mäletan missugust fenomenaalset tähelendu tegid igasugused soolapuhujad a la Peep Vain jms, kelle konverentsidele jooksid „ilusad ja edukad“ tormi. Äriidee eest Peebule 12 punkti… Edasist mäletame hästi. Eks praegugi naudivad „vaba raha ringlust“ igasugused esoteerikud… Juhtusin päevad tagasi internetis reklaamile, kus kutsuti osalema kinnisvara investeerimisprojektides Hispaanias… no comments. Liigset optimismi kütab ülesse samuti uute ettevõtete aktsiate esmamärkimised (IPO) börsidel. Sellistel puhkudel kangastub silmi ees “TALSE ja Tiina Joosu” – “üheksakümnendate adrenaliinisüst ETV ekraanilt”. Inimeste ootused aktsiate tootlikusele on hurraa-optimistlikud – ikka nagu viimasel ajal kombeks, on see hetkel “lollikindel ava raha trükimasina toodangu sissetoppimiseks”.

Statistikaamet avaldas detsembri alguses kolmanda kvartali majandustulemused. Iseenesest on hea kui meil hästi läheb aga… Asjadel on olemas ka lisaks kvantiteedile kvaliteet. Me elame postindustriaalses teenindusühiskonnas, kus majanduse suurim sektor on teenindus.[1] USA-s andis majandusese koguproduktist aastal 2016 teenindussektor 80%, meil 68%. Röögatu kasv mõnes sektoris (kinnisvaraga seotud valdkondades eriti) kergitab murepilved meie kohale. Inflatsioon on justkui laviin, mis paneb kõik liikuma – kallinev ehitus, kallinev energia, transport. Hinnatõusuga käib kaasas ka inimeste heaolu kasv – palgatõus on igati meeldiv sündmus inimeste elus. Kui inflatsioon sööb selle palgatõusu ära, pole kasu kellelgi.

Eesti selle (2021) aasta majanduskasvu vedasid ehituse, info ja side, kinnisvaralise tegevuse ning veonduse ja laonduse tegevusalad. Kui välja arvata infotehnoloogiasektor on muul konjunktuurne mekk küljes. Veonduse ja laonduse hea käekäik on natuke seotud ka e-kaubanduse vohamisega. Eks see viimane pärsib kõvasti pandeemiast räsitud tavakaubandust, mis iseenesest pole halb. Suured kaubanduskeskused on ju väikepoodide „vikatimehed“. Jätkuvalt ei käsi hästi majutus- ja toitlustussektoril (-15 %), kuigi suvel toidab neid hästi sisemaine turism. Olen kuulnud paljudelt selle valdkonna inimestelt, et nii häid suvesid kui kaks viimast nad ei mäleta. Lumised talved ehk tooksid ka neile kohalikelt rohkem raha sisse. Sama moodi võiks praegu suure välismaalt kaupade impordi tarneahela venimine tuua süsti siseriiklikule majandusele – odava Kagu-Aasia tööturu kasutamise asemel võiks paljusid kaupasid toota siin samas. Mõned majandusteadlased nimetavad seda protektsionismiks või siis trumpismiks (Kuigi sellel on Doonald Trumbiga väga vähe seost) aga ka nende seas on kostma hakanud hääli, mis kutsuvad tooma majanduse tagasi Lääneriikidesse.

Kesistest Eesti pensionifondidest väljaviidud raha kasvatas muude näitajate kõrval ka eratarbimist. Kas just auto ja muu importkauba ostmine meie majandust toidab aga annab see jällegi “võid leiva peale määrimiseks“ kellelegi. Osteti ka rohkem riideid ja kodusisustust muideks[2]. Eesti väliskaubanduse saldo on jätkuvalt negatiivne.[3]

Kõige murelikumaks teeb muidugi kinnisvarabuum. Muidugi on kõik selle sektori sisendid – ehitushinnad, materjalide hinnad jms kallinenud aga nõudlus ka samas kasvab. Sahtlisse kuhjunud raha tahab sealt välja minna. Ettevõtluse vaba raha investeerimine kinnisvarasse ei ole kõige ratsionaalsem tegevus. Meil kõigil on meeles eelmise buumi üks mustritest, kus maakleritest said kinnisvaraarendajad. Ka praegu on näha ohtu, et ettevõtjast on saamas „kinnisvarainvestor“. Vaadates sündivust, Eesti asukohta kliimakaardistikul  ja ranget migratsioonipoliitikat, kätkeb see tegevus endas ohtu. Nii nagu asjaõiguses jagatakse parendusi vajalikeks ja toreduslikeks, tuleks ka need „kahtlased“  investeeringud lugeda tihti peale ebaratsionaalseteks. Isegi OECD on meid hoiatanud.[4] Loodame, et aur lastakse välja, mitte et „katel jälle plahvataks“. Selle kõige eelpoolnimetatule lisaks, ärgem unustagem, et elame pandeemiaajastul. Viimane on mõjutanud lisaks meie igapäevaelule ka kõiki ühiskonnas fundamentaalselt toimivaid asju sh majandust. Olevik loob tulevikus statistikat.

Inimesed – et minu jutt ei tunduks näpugaviibutamise või pessimismi külvamisena, ärgitan nende ridade lugejaid mõistlikkusele ning mitte koguma peale seda raha “sukasäärde”. Kui enda mõistus “jookseb kokku”, küsi nõu… rohkem kui ühelt targalt, sest mitu pead on ikka mitu pead! Hajuta riske!


[1]https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_GDP_sector_composition

[2] https://majandus.postimees.ee/7398014/eesti-majandus-jatkab-hoogsat-kasvu

[3] https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/MAJANDUSKOOND/r/829/705

[4] https://majandus.postimees.ee/7398564/oecd-hoiatab-eestit-majanduse-ulekuumenemise-eest

Töötajate leidmine ja hoidmine (uued suundumused tööturul)

Töötajate leidmine ja hoidmine (uued suundumused tööturul)

Viimased kuud oleme meedias kuulnud uudiseid saksa odavjaemüügiketi Lidl poodide avamisest ja selle jaoks personali värbamise suurkampaaniast. Keskseks kohaks selles kampaanias on olnud palk, mida tavamüüjatele pakutakse ning see on turukeskmisest kõrgem. Eks see kõik iseloomustabki igal pool maailmas tööturul toimuvat.

Heade töötajate leidmine on olnud ettevõtjatele väga raske ülesanne. Viimaste aastate trendid tööturul ning jätkuv pandeemiakriis on kas siia jätnud oma jälje.

Töölt vabatahtlikult lahkujate arv on näiteks USA-s  saavutanud uue rekordi – septembris 2021 oli see 3%[1]. Valdkonniti on see erinev – suuremini sai nagu meilgi räsitud meelelahutuse ja majutussektor. Ookeani taga ettevõtjate seas läbi viidud uuring  näitas, et 73% tööandjatest oli raskusi töötajate ligimeelitamisega.[2] Asja leevenemist ette ei nähta. Samasugust situatsiooni võib kohata ka mujal maailmas sh Eestiski.

USA UCI (University Of California, Irvin) personalijuhtimise professor Paul O.Williamson on aja jooksul seda uurinud ning väidab, et see on viimase kümnendi kasvav trend ning normaalsed tööandjad peavad sellega harjuma.

Arenenud majandusega riikides on majanduse raskuskese eemaldunud tootmissektorilt teenindussektorile. USA-s lasub 86% tööhõivest just teenindussektoril ja see annab 79% majanduskasvust.

Teenindussektori personali rotatsioon on väga suur ning siin tulevad mängu paljud tegurid. Nii näiteks nõuab teeninduses töötamine inimeselt keskmiselt  üldistavaid kutseoskusi, nagu arvutikasutamise ja suhtlusoskus[3]. Neid viimaseid on väga lihtne teisaldada teiste ettevõtete vahel (st töötajal leida tööd uue tööandja juures). See kehtib paljude elukutsete osas, alates raamatupidajatest, veokijuhtidest kuni insenerideni. Üldistavad kutseoskused annavad töötajatele lihtsamad moodused töökoha vahetamiseks ning tööandjatele annab see  võimaluse oma tootlikust säilitada.

Tänu infotehnoloogiale ja sotsiaalmeediale on töötajatel lihtsam hankida infot vakantsetest töökohtadest. Lisaks on kaugtöö laialdane levik andnud töötajatele võimaluse uue töö alustamiseks füüsiliselt ümber kolimata. Seega on vähenenud takistused ja üleminekukulud , mis töökoha vahetamisel tekivad.  Seega saavad tööotsijad olla valivamad ja keskenduda oma isiklikele vajadustele. Tööandjatel on aga varasemast suurem kohustus veenda olemasolevaid ja tulevasi  töötajaid , miks nad peaksid firmasse jääma või nendega liituma.

Hinnanguliselt on lahkuva töötaja asendamise kulu tööandjale  keskmiselt 122% selle töötaja aastapalgast asendaja leidmise ja väljaõppe osas.[4] Tööandjad on sunnitud kohanema uute turutingimustega  ning töötama välja uuenduslikud viisid töötajate tööhohal hoidmiseks.

2021.a. mais läbi viidud uuring näitas, et 54% üle maailma küsitletud töötajatest kaaluks töölt lahkumist, kui neile ei võimaldataks paindlikke tingimusi.[5]

Arvestades, et töötajate prioriteet on nende eelistustele vastava töö leidmine, peavad ettevõtted kasutama terviklikumat lähenemist pakutavatele tasuliikidele. Samuti on oluline, et nad kohandaksid pakutavaid rahalisi, sotsiaalseid ja arengustiimuleid ning võimalusi vastavalt töötajate eelistustele. See ei tähenda ainult töötajatele rohkem palka. On isegi näiteid ettevõtetest, kes pakuvad töötajatele stiimuliks võimalust lihtsalt maksta krüptovaluutas nagu bitcoin. Kuigi iga töötaja preemiate paketi kohandamine võib potentsiaalselt suurendada organisatsiooni halduskulusid, võib see investeering aidata säilitada väga hõivatud tööjõudu.[6]

Tööandjaid võib samuti aidata  suhete tugevdamine haridusasutustega, värbamaks tööle või praktikale  „väärtuslikke talente“.[7] Lisaks on üks huvitav lähenemine, kui suurkorporatsioonid  on loonud nn „vilistlasprogrammid“[8], mis tegelevad endiste töötajate uuesti liitumistega. Viimaste värbamine tundub olevat odavam.

Maailm sh äri ja tööturg on pidavas muutumises. Murettekitavaid aspekte kogu selle loo juures on mitmeid. Nii näiteks on tekkinud hulk “pidevalt rotteeruvaid” ja madalate oskustega töötajaid, kes kasutavadki ära töökätepuudust ning samuti viib see alla pakutavate teenuste (sh kliendisuhtlus kaupluses jms) kvaliteedi. Lisaks kätkeb oht ka seal, kus seda nagu oodata ei oskaks – isiklikes sh perekondlikes suhetes – inimene “kleebib” end töö külge. Paindlikkus ei tohiks kätkeda endas töö- ja vabaaja ühildamist.

Portugalis võeti hiljaaegu vastu seadus, mis keelab töö

Viimased kuud oleme meedias kuulnud uudiseid saksa odavjaemüügiketi Lidl poodide avamisest ja selle jaoks personali värbamise suurkampaaniast. Keskseks kohaks selles kampaanias on olnud palk, mida tavamüüjatele pakutakse ning see on turukeskmisest kõrgem. Eks see kõik iseloomustabki igal pool maailmas tööturul toimuvat.

Heade töötajate leidmine on olnud ettevõtjatele väga raske ülesanne. Viimaste aastate trendid tööturul ning jätkuv pandeemiakriis on kas siia jätnud oma jälje.

Töölt vabatahtlikult lahkujate arv on näiteks USA-s  saavutanud uue rekordi – septembris 2021 oli see 3%[1]. Valdkonniti on see erinev – suuremini sai nagu meilgi räsitud meelelahutuse ja majutussektor. Ookeani taga ettevõtjate seas läbi viidud uuring  näitas, et 73% tööandjatest oli raskusi töötajate ligimeelitamisega.[2] Asja leevenemist ette ei nähta. Samasugust situatsiooni võib kohata ka mujal maailmas sh Eestiski.

USA UCI (University Of California, Irvin) personalijuhtimise professor Paul O.Williamson on aja jooksul seda uurinud ning väidab, et see on viimase kümnendi kasvav trend ning normaalsed tööandjad peavad sellega harjuma.

Arenenud majandusega riikides on majanduse raskuskese eemaldunud tootmissektorilt teenindussektorile. USA-s lasub 86% tööhõivest just teenindussektoril ja see annab 79% majanduskasvust.

Teenindussektori personali rotatsioon on väga suur ning siin tulevad mängu paljud tegurid. Nii näiteks nõuab teeninduses töötamine inimeselt keskmiselt  üldistavaid kutseoskusi, nagu arvutikasutamise ja suhtlusoskus[3]. Neid viimaseid on väga lihtne teisaldada teiste ettevõtete vahel (st töötajal leida tööd uue tööandja juures). See kehtib paljude elukutsete osas, alates raamatupidajatest, veokijuhtidest kuni insenerideni. Üldistavad kutseoskused annavad töötajatele lihtsamad moodused töökoha vahetamiseks ning tööandjatele annab see  võimaluse oma tootlikust säilitada.

Tänu infotehnoloogiale ja sotsiaalmeediale on töötajatel lihtsam hankida infot vakantsetest töökohtadest. Lisaks on kaugtöö laialdane levik andnud töötajatele võimaluse uue töö alustamiseks füüsiliselt ümber kolimata. Seega on vähenenud takistused ja üleminekukulud , mis töökoha vahetamisel tekivad.  Seega saavad tööotsijad olla valivamad ja keskenduda oma isiklikele vajadustele. Tööandjatel on aga varasemast suurem kohustus veenda olemasolevaid ja tulevasi  töötajaid , miks nad peaksid firmasse jääma või nendega liituma.

Hinnanguliselt on lahkuva töötaja asendamise kulu tööandjale  keskmiselt 122% selle töötaja aastapalgast asendaja leidmise ja väljaõppe osas.[4] Tööandjad on sunnitud kohanema uute turutingimustega  ning töötama välja uuenduslikud viisid töötajate tööhohal hoidmiseks.

2021.a. mais läbi viidud uuring näitas, et 54% üle maailma küsitletud töötajatest kaaluks töölt lahkumist, kui neile ei võimaldataks paindlikke tingimusi.[5]

Arvestades, et töötajate prioriteet on nende eelistustele vastava töö leidmine, peavad ettevõtted kasutama terviklikumat lähenemist pakutavatele tasuliikidele. Samuti on oluline, et nad kohandaksid pakutavaid rahalisi, sotsiaalseid ja arengustiimuleid ning võimalusi vastavalt töötajate eelistustele. See ei tähenda ainult töötajatele rohkem palka. On isegi näiteid ettevõtetest, kes pakuvad töötajatele stiimuliks võimalust lihtsalt maksta krüptovaluutas nagu bitcoin. Kuigi iga töötaja preemiate paketi kohandamine võib potentsiaalselt suurendada organisatsiooni halduskulusid, võib see investeering aidata säilitada väga hõivatud tööjõudu.[6]

Tööandjaid võib samuti aidata  suhete tugevdamine haridusasutustega, värbamaks tööle või praktikale  „väärtuslikke talente“.[7] Lisaks on üks huvitav lähenemine, kui suurkorporatsioonid  on loonud nn „vilistlasprogrammid“[8], mis tegelevad endiste töötajate uuesti liitumistega. Viimaste värbamine tundub olevat odavam.

Maailm sh äri ja tööturg on pidavas muutumises.

Maailm sh äri ja tööturg on pidavas muutumises. Murettekitavaid aspekte kogu selle loo juures on mitmeid. Nii näiteks on tekkinud hulk “pidevalt rotteeruvaid” ja madalate oskustega töötajaid, kes kasutavadki ära töökätepuudust ning samuti viib see alla pakutavate teenuste (sh kliendisuhtlus kaupluses jms) kvaliteedi. Lisaks kätkeb oht ka seal, kus seda nagu oodata ei oskaks – isiklikes sh perekondlikes suhetes – inimene “kleebib” end töö külge.

 Paindlikkus ei tohiks kätkeda endas töö- ja vabaaja ühildamist. Portugalis võeti hiljaaegu vastu seadus, mis keelab tööandjal peale tööaega e-kirjade, sõnumite saatmise ja muul viisil ühenduse võtmise.[9] Töötajale annab see seadusliku õiguse pärast tööaega tööga seotud teateid välja lülitada või neid ignoreerida.

Normaalne tööandja hindab oma töötajaid ega ahista neid. Kristlik normaalne põhimõte – ära tee teistele seda mida sinuga tehtaks.


[1] https://www.bls.gov/news.release/jolts.nr0.htm

[2] https://www.willistowerswatson.com/en-US/News/2021/08/difficulty-hiring-and-keeping-workers-will-last-into-2022-willis-towers-watson-survey-finds

[3] https://pubsonline.informs.org/doi/abs/10.1287/orsc.1110.0722

[4] https://www.oxfordeconomics.com/recent-releases/the-cost-of-brain-drain

[5] https://www.ey.com/en_gl/news/2021/05/more-than-half-of-employees-globally-would-quit-their-jobs-if-not-provided-post-pandemic-flexibility-ey-survey-finds

[6] https://theconversation.com/the-great-resignation-is-a-trend-that-began-before-the-pandemic-and-bosses-need-to-get-used-to-it-170197

[7] https://www.elgaronline.com/view/9781845429263.00026.xml

[8] https://sloanreview.mit.edu/article/rethinking-the-war-for-talent/

[9] https://mymodernmet.com/portugal-law-bans-workplace-communication-after-hours/?fbclid=IwAR1kjem5648xeqYWqC9h9ncy8XUbC66Cv920Yxb7hXmm37uQq5md3qqXCNU